Lõpetuseks

Texasest sain ma tulema tuldud. Tund aega Dallasesse, 8 tundi üle ookeani ja seejärel 7 tundi Frankfurdis Tallinna lendu oodata. Pole paha. Kõik vahepealsed ootamised ka kokku arvata, siis läheb reis ikka umbes 22 tundi. Praegu ootan endiselt Frankfurdis oma järgmist lendu. Juba tunde. Oh jah. Wifi on ka tasuline. Magada ei ole saanud. Inimesed on tunduvalt külmemad kui Uues Maailmas. Tuleb tagasi harjuma asuda.

Igatahes pole paha. Esimene reis üle Atlandi, esimesed lennusõidud. Esimene õhkutõus, airborne – õhkusündimine – see jääb ikka meelde küll, kuidas Tallinn oli järsku nii pisike. Liiga pisike! Ja nii palju uusi huvitavaid tutvuseid üle terve maailma. Reeglina jäävad need tutvused kõik sellesse suvve, samas on olemas imeline facebook, mis ühendab nüüd ka minu jaoks inimesi üle maailma. Ja muidugi skype. Mitte, et oleks plaan nende tuttavatega skype’i teel suhelda, lihtsalt San Antoniost õhkusündimise ajal rääkisid kaks ameeriklast omavahel juttu ja jutu seest kostis välja „thank god for skype!“. Üks meie rahvuslikest uhkustest.

Pean mainima, et nii head päeva, kui oli mu lõpetamine, ei ole ammu olnud. Tore, et sai oma hümni kuulata, suures ruumikas kabelis püsis Eesti lipp kõrgel veel kaua-kaua, ka USA hümni laulmise ajal. Sest infotehnoloogia vedas veidi alt ja eesti hümn ei hakanud mängima ka korduvate nupuvajutuste peale. Ja mul jätkus piisavalt ennast tagasihoidvat ärevust, krambipalavikku, et ma piinliku vaikuse lahendamiseks ei päästnud päeva ega hakanud ise hümni laulma. Mul on veel mõne asja kallal tööd vaja teha.

Lõpetamine jätkus väga mõnusalt, sain pisikese tunnustuse üldisel lõpetamisel: „You are on the deans list,“ mis on hea märk. Ja kui üks lõpetamine oli läbi, tuli kohe teine ka otsa. Peale kabelis ülejäänud kursusega lõpetamist lõpetasime ka international military student office’s, kus sain veel natukene tunnustust. Natukene rohkem isegi. Aga ma ei hakka siin ometi nende vidinatega uhkustama. Tulete külla, siis näitan.

Päeva üks naeladest oli veel Eesti jalgpallikoondise võit Põhja-Iirimaa üle 4:1. Ja seda sain ka interneti vahendusel jälgida. Ja ühendus oli seekord isegi piisavalt hea otseülekande vahendamiseks. Ja mäng oli veel parem. Nii nagu sloveenia mängu järel sloveenlasele, nii sain ma sellest mängust rääkida kohalikule iiri päritolu mehele. Muidugi teadvustades, et tegemist oli Põhja-Iirimaaga, mitte Iirimaaga. Selgusetuks jäi aga, kas Iirlased (mitte Põhja-Iirlased) elaksid seepuhul meile kaasa, kas näiteks IRA oleks õnnelik, kui eestlased põhja-iirlaste väravat pommitavad või mitte.

No igatahes. Õhtu jätkus meeldivate intellektuaalsete vestlustega. Ma ei ole seda tüüpi, et läheks viimasel päeval peole ja hommikul pead valutaks. Ma olen see, kes hindab rohkem arutelusid, häid mõtteid. Ja sel kursusel oli mees, kelle arusaamad on nii paljus sarnased, kellega sai nii palju põnevat läbi mõeldud. Oh. Seda ma jään vist kõige rohkem taga igatsema. Isegi superviisoriga jõudsime kord mõttele, et mul on vaja inimesi, kes suudavad mind mõtlema panna. Hea küll, vähemalt nüüd sai mõtteainet pikaks ajaks kokku korjatud.

Minu arust igasuguse psühholoogia ja selle lähedaste teemade õppimise juures on üks põnevamaid elemente kogenumate, arukamate inimeste (tavaliselt need, kes on klassi/auditooriumi ees ja räägivad) mõtted, käitumised, isiksus, emotsioonid teatud teemade juures. Siin oli kirju seltskond. Peale lõpetamist kui üksuse ülem oli öelnud, et „now we can be friends“ mainis ta ka instruktorite puhul hea-võmm-paha-võmm taktikat. Ehk siis oli neid näiteid, kellest eeskuju võtta, ja neid vaimse tervise instruktoreid, kelle patsientidest on väga väga kahju. Jääb üle ainult loota, et nad instruktoritena tõesti olidki rohkem „paha võmmi“ rollis ja patsientidega käituvad inimlikumalt. Kuid militaariumis vahel toimuvadki kummalised lood. Vähemalt oli instruktoreid, kes andsid inspiratsiooni ainuüksi oma olemusega, mis psühholoogias on ju nii oluline.

Mis seal salata. Hinge jäigi kripeldama – oleks võinud ikka selle naljaga kaasa minna ja uurida, mis võimalused siis on USA sõjaväkke psühholoogiks sattuda. Sest nagu ma aru saan, need võimalused on head. Proffessionaale on neil vähe ja see on ka üks põhjus, miks nad õpetavad välja nii palju vaimse tervise „tehnikuid“, kellel on samas nii palju vastutust. Umbes nagu meedikuid arstidele abiks. Võibolla nad oleksidki väga õnnelikud minusuguse tegelase üle. Iseloomustus, mis ma kursuse lõpus sain oli ka täiesti hea: „Vegel will be a great asset to any military or civilian Behavioural health setting.“ Tasub ehk kontakte säilitada. Mine tea, mis tuuled puhuma hakkavad.

Aga nüüd olen kohe-kohe tagasi Eestis. Saan aknaaluse istme ka. Saan jälgida, kuidas pisike Tallinn muutub suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks saan jala kodumaa pinnale toetada, öelda „Haudi foulks!“ ja teha mõne Chuck Norrise nalja: " Kui Bell telefoni leiutas oli tal juba kaks vastamata kõnet Chuck Norriselt!“ Haa! Mis on Kalevipojal sellele vastu panna? Aga kes teab, äkki ongi Chuck Norris ka tegelikult ammu ammu Uude Maailma ümber kolinud Kalevipoeg? Ei saa olla? Pole meie genotüüp? Pole blonde juukseid ja siniseid silmi? Lahendus saab olla vaid üks – Kalevipoeg on asunud juukseid värvima ja värvilisi läätseid kandma! Olgu tal seal siis vähemalt lõbus.

... 

Kodus! Sai lennatud lõpuks Frankfurdist Tallinna. Ühes lennukis Andres Lipstokiga. Ilm oli pilvine, nii et ei saanud jälgida pisikest Eestimaad nagu peopesa peal, aga vähemalt pealpool pilvi paistis päike. Päris magama ka ei jäänud, kuigi üle 24 tunni olin üleval olnud. No ei jäänud! Lennuk maapeale, lennukist välja, pagas kätte, uksest välja, kiired pildid tervitajatega, autosse, koju. Ja siis sai kõigest muust juba pikemalt pajatada, kauboikaabut näidata, nii ka muud kraami, mis mulle anti ja mida ostsin.

Kummaline. Eestis olles tulevad teistsugused mõtted. Neli kuud tagasi unarusse jäenud mõttelõngad kerkivad taas esile. Võibolla siis ongi igal paigal oma vaim, paigale tüüpilised tavad, käitumised ja inimesed, omad intellektuaalsed väljakutsed, mis ühele või teisele selles paigas küsimusi ja mõtteid tekitab. Või on need meie suhted, meie vastutused, mis igas paigas võivad erineda. Või midagi muud. Igatahes olen tagasi tuttavatel radadel.

Hetkel on mul veel jetlag - keha arvab endiselt, et olen Texases ja tahab magama minna siis kui teised ärkavad, ärgata tööpäeva lõpus jne. Harjumine võtab ilmselt nädala või pool.

Tänan kõiki lugemast ja kaasa elamast. Loodan, et saite pisut muiata, pisut mõtteainet, pisut uudishimu. Mina jään nüüd uuesti Eesti eluga kohanema, teile külla tulema või teid külla ootama.

Ja mis edasi? Mis saab nüüd? Kas see ongi lõpp? Ei! Kõik kestab edasi...

Järgmiste juttudeni!

Andres

Ikka veel lõpusirgel

Hoiatus! Linke on tekstis palju! Kõikide uurimine võtab palju aega! Vajutada omal vastutusel!
................................................................................................................
Mis siin salata. Nüüd, kui lõpp hakkab paistma, on tekkinud lõpuks tunne, et tahaks jääda. Siis kui üks kursakaaslane tegi koos ühe instruktoriga nalja, et võiks Vegeli eestlaste käest ära napsata, äkki oleks pidanud naljaga kaasa minema ja vaatama, milleni see oleks jõudnud. Aga ei, tulen tagasi. Vähemasti... kui George Carlin ütles, et meie ühiskond on alla käimas, maailmasse sündides saad pileti sellele šoule, et näha kuidas kõik kokku kukub ja USAsse sündides saad pileti lausa esiritta. Eestisse sündides saab näha kogu protsessi kui suurendusklaasi all - terve rahva kokku kuivamise näol, ilma, et keegi väga häält teeks. Peale mõne üksiku, nagu Taagepera. Näiteks vahel selgub, et nälgivate teismeliste arv Eestis on juba 16%!

Isegi kui see arv on mingitel põhjustel üle paisutatud, midagi ta ikkagi näitab. Et nii vähe, kui meil riigis meie väikse ja kahaneva rahva seas lapsi on, siis isegi nende eest pole piisavalt hoolitsetud.










Laulev revolutsioon

Nagu eelmisel korral sai juba mainitud/lubatud, näitasin siin ära laulva revolutsiooni filmi ka ülejäänud kursusekaaslastele. Kõik ei saanud näha, kuid enamus olid huvitatud ja parajal hetkel vabad ka. Vahepeal tuli lõunapaus teha ja siis edasi vaadata. Enamus olid edasi vaatamise ajaks tagasi ja üks, kes ei olnud tundus hiljem huvi, kuidas lugu ikkagi lõppes, kas läks Berliini müüri lammutamiseni välja? Üks, kes on meie kultuurist kõige rohkem huvitatud olnud, sõnas, et "you've got a proud herritage!" ja "Thank you for teaching us a better way of doing things!" Sain isegi mehise kallistuse! Ja siis ühe naiseliku ka. Igatahes - kui lähen veel kuhugi reisima, võtan selle filmi kaasa.

Ja nagu neid juhuseid ikka leidub, sattusin mõni aeg hiljem peale toredale loengule, mis räägib vägivallatust "võitlemisest" ja kuidas see vajab rohkem tähelepanu ajakirjanduselt ja meedialt, et olla efektiivsem. Sest tsiviilisikud on relvastatud sõdurite vastu suutnud oma tahtmisi saavutada praegu ja läbi mineviku. Ja rääkigu kui palju tahetakse mõtet, et sõjad ei kao ajaloost kuhugi - alates vana-kreeklasest nimega Thusydides on ajaloolased püüdnud leida põhjuseid, miks on mingi sõda alanud ja otsinud viise, kuidas neid tulevikus ära hoida. Et see püüdlus siiani ei ole õnnestunud, ei pea tähendama, et ta ei õnnestugi. Püüdlusi on mitmeid, Marti Ahtisaari oma tegevusega on heaks näiteks ja kaugelt mitte ainsaks. Ma ei usu, et ma kunagi näeksin päeva, kui kaitseväelasi ei ole enam vaja, kuid ka kaitseväelasena ma oleksin väga õnnelik selle üle.

Ühesõnaga, muinasjutufilm nimega laulev revolutsioon oli siin menukas ja paistab oma edulooga silma rea teiste rahumeelsete püüdluste seas.



Peale filmi vaatamist ja veel mõnda üksikut tegevust... on nädal olnud piiiikkk ja tegevusetu. Seda enam olen saanud keskenduda nendele tegevustele, mida ma olen ammu ammu tahtnud teha. Minu ideaal, idüll on see, kui ma saan mõtiskleda ja kirjutada. Oma mõtete üle. Olen saanud siin nelja kuu jooksul rohkem enda isiklikke mõtteid arendada, kui ma viimase kolme aasta jooksul teha sain. Minu jaoks see käib justkui elu mõtte juurde - teadlikkust endast ja maailmast arendada, muuta seosterikkamaks ning parandada võimet neid mõtteid jagada ja nende üle arutada. See annab mulle palju. Ainult et oma paremate mõtete jagamise ja arutamiseni läheb veel aega. Senikaua harjutan tagasihoidlikumatega.

Ja vahel segavad mõttelõnga sellised tüütud asjad, nagu ekskursioon järjekordsesse koopasse, mis on muidugi miljoneid aastaid vana, siis taas pikad bussisõidud järgmisse kohta, grillitakse meile burgereid ja hotdoge, saame jälle süüa kõhud punni ette, järves ujuda ja palli mängida. Oh jah. No samas muidugi, kolmest läbikäidud koopast oli see kõige uhkem ja huvitavam. Ja ega siin spetsiaalselt meile niimoodi burgereid ja muud kraami grillitud ei ole. Ja ega ameerikajalgpalli viskamise trikki ka varem ei olegi proovinud kätte harjutada, eriti siis veel keset kuuma ilma, sooja päikest, jahutavas järves. Ja mis kasu ongi mõttelõngast, kui ta segab selliseid asju nautimast. Igatahes sai selle reisi viimase ekskursiooni ka läbitud, sai juba ka mõnele inimesele head elu soovitud.

See on nii kummaline. Eestis õppides, koolis, mõnel kursusel või kus iganes, on olemas õhkõrnalt või teadlikumalt see tunne, et küll me kohtume hiljem, peale lõpetamist jälle. Eesti on ju nii väike. Maailm ei ole. See on minu jaoks uus emotsioon. Osade inimestega ei satu ma enam kunagi kokku, tõenäosus selleks on liiga väike. Ma räägin seda rahvusvaheliste tudengite kohta, aga sama kehtib ka ühendriikide õppurite kohta. Üle 300 miljoni elanikuga riigis nii kergelt tänava peal endise kaas-õppijatega kokku ei satu. Ja siin on võrdluseks jälle, miks Eestis mulle meeldib. Tuttavaid nägusid näeb aeg-ajalt. Minu rekord - vanalinnas, 15 minutiga 9 tuttavat vastutulijat, päise päeva ajal, kõik eraldi. Võibolla nüüd tuleks vähem. Kindlasti on mõni neist välismaale elama läinud.

No ja miks ma siis ei võiks?

Mõned aastad tagasi kui Soomes toimus koolitulistamine, siis kõlasid meil mõned mõtted. Näiteks ühele koolipsühholoogile ütlesid sõbrad, et "Mis sina seal koolis teed? Tule ära!" Ja mina mõtlesin just vastupidi, et rohkem psühholooge peaks kooli minema, et taoliste juhtumite kordumise tõenäosust madalamal hoida. Sarnane põhimõte viis mind ka kaitseväkke. Sarnase põhimõtte saatel võin tulla ka tagasi kodumaale, kaasas tunne, et kuigi meil on nii paljud asjad uhked ja toredad - lausa teist kvartalit järjest Euroopa suurim majanduskasv (pidavat olema lausa 8,4%!), siis midagi on meil ka ikka väga korrast ära (nälgivate teismeliste arv on juba 16%). Nagu matemaatikaülesanne. Põnev! Huvipakkuv!

Muide! Vahel kasutatakse seda põhimõtet. Kui näiteks mõnes kõnes tahetakse inimesi tegutsema panna, oma mõtte pooldajaks saada, siis üks viis selleks on ehitada oma esitus üles järjekorras: esiteks räägi sellest, mis on halvasti, kui halvasti see on ja kuidas see kuulajatega seotud on. Paneb kuulajad pingesse, oma tooli peal nihelema. Seejärel võid hakata välja pakkuma oma lahendusi ja need tekitavad kuulajates pisikese pinge languse: "Huhh. Sellised on selle probleemi lahendused." Ja mingi tõenäosusega jäävad sind rohkem kuulama ja uskuma, kui oleks juhtunud ilma pinge tekitamiseta.

Ma pean tunnistama, et mul pole aimugi, kuidas tekitatud pinget maandada. Mõned mõtted on. Aga mil määral need töötavad või pinget maandavad - ei tea. Esiteks nõuanne mehelt, kes on elanud üle 40 aasta ameerika unistuses: tuleb olla piisavalt skisoidne, et miski sulle korda ei läheks ja piisavalt antisotsiaalne, et keegi aru ei saaks. Kohandades tema mõtte eesti- ja tavakeelepäraseks oleks see: olla piisavalt eraldunud, et hoiduda teiste liigsest mõjust, ja piisavalt karismaatiline või manipuleeriv, et keegi aru ei saaks, mida sa nende seas tegelikult teed. Ja nagu me edasi arutasime, on mõned kunstnikud sarnaseid iidoleid juba ka portreteerima asunud: Fight club ja Matrix oleks mõned näited.

Ja samas, oli see just see kursusekaaslane - mees, kes on inimkonnas suures osas pettunud, kes hea meelega lahkuks moodsast ühiskonnast ja asuks põldu harima, jahti pidama ja kalastama, elaks sellest ära - oli see, kes kõige rohkem oli tänulik meie laulva revolutsiooni vaatamisest. Suur küünilisus leidis natukenegi lootust meie lähiajaloost. Meil on veel see maagiline miski... muutudes soovituse järgi hoolimatuks, kindlasti kaotaksime selle miski. Nii et ei. See soovitus ei lähe mitte. Vähemalt mitte veel. Ei vaata uuesti huviga Matrixit ja Fight Clubi üle ega mõtle "What would Tyler Durden do?"

Mina panustaks hoolimise vähendamise asemel millegi muu arendamisse. Nimelt juhtimise arendamisse. Meid eestlastena on aastasadu juhitud ja aeg-ajalt on näha suurepäraseid oskusi olla võimalikult laisk alluv. "Ära küsi, kas me peame seda ja teist tegema, siis ei tule tal meeldegi!" on üks näide. Nüüd oleks aeg pöörata aina rohkem tähelepanu juhtimisele, ettevõtlikkusele. Noh, et kui meil pea 200 aastat tagasi pärisorjus kaotati, siis pidid talupojad algul veel rohkem tööd tegema, sest nüüd pidid sa oma maa eest tasuma. Edukamad talupojad suutsid lõpuks omale talud välja teenida ja saavutasid seeläbi natuke reaalsema vabaduse. Kui 20 aastat tagasi meie vabadus taastati, siis algul lubasid mõned lausa kartulikoori süüa, hiljem tõusis enesetappude ja väljarändajate arv, vähenes sündivus jne. Näitajad, mis on küll paremuse poole liikunud, kuid mitte sel määral, et kuulajate pinge võiks olla juba maandatud. Minu parima teadmise järgi me võiks järgmiseks välja teenida omale rohkem ettevõtteid, panustada sellesse, et osataks äri teha kodumaal ja võõrsil.

Järgmisi põlvi võiks suunata väärtustama ettevõtlikkust, mitte ettevaatlikkust. Sest kui me vaatame kaugele ette, siis me näeme, et kui me midagi ette ei võta, siis meid seal ees midagi head ei oota. Ja kui me asume rohkem ise tootma, müüma, äritsema, siis me töötame ka iseenda, mitte kellegi teise heaks ega pea nurisema riigi, ülemuste või selle üle, et meie töö tulu läheb välismaale. Seega - asugem firmasid looma. Ja põnevam mõte - asugem vaatama, milliseid, milliste isiksuseomadustega inimesi me tahaks näha oma juhtidena, nende omadustega noori ärgitama otsuseid vastu võtma, läbirääkimiste pidama ja laskma neil ennast ja ka teisi juhtida, et tulevaste põlvkondade juhid oleksid sellised... meeldivamad. Kes looksid paremaid tingimusi nendele ajudele, kes muidu meie hulgast välja voolavad. Kes teemade puhul, nagu ettevõtte sotsiaalne vastutus ei ütle, et see ei toimi meil veel isegi 10 aasta pärast, vaid püüavad kaasa teha või kaasa mõelda ainuüksi, kuna see teema läheb nende endi väärtustega kokku.

Võibolla on palju tahetud. Võibolla on naiivne. Võibolla meenutab liialt iseseisvuspartei manifesti. Võibolla ma eksin. Võibolla seekord suudamegi rehkendusest ära teha vaid pool. Imelik. Või ei... Toots tegi pool, Imelik ei osanud üldse, Kuslap tegi enda ja Imeliku eest ja Arno sai pahaseks. Meil on Kuslapeid rehkendama vaja! Huvitav, kui paljud tänapäeva Kuslapid selle 16% sees on.

Nüüd jääb mõttesse mõlkuma, milliste omadustega inimesi tahaks näha juhtidena, kuidas saab neis juhiomadusi arendada ja kuidas seda ideed arutada ja levitada. Sest teiste juhtide eest me võime ennast vabaks võidelda või laulda, aga oma juhid kasvatame ise. Kelles, mida ja kuidas arendada?

Oh, tore on siin Texases. Siin ma vist nägin, kuidas tulevast juhti oma käe järgi koolitati. Või oli see taas üks kuumusest tulnud miraaž. Kes teab, kes teab. Need inimestega seotud asjad on vahel nii keerulised, nii keerulised.

Kohtumiseni neljapäeval või hiljem!

Lõpusirge jätkub

Kohutav päev ja jutuajamised

Kursused jätkusid sellega, et pidime esitama ühe patsiendi kohta terve portsu infot. Enam tagasi haiglasse ei läinud, lihtsalt lihvisime oma "seminari" materjali, et kogu info 10 minutiga hindajale ette vuristada. Mis on kogu info? Khm. Demograafilised andmed, praegune peamine mure, üleüldine peamine mure, alkoholi ja narkotikumide tarbimine praegu, episoodi alguses ja minevikus, lisaks hulk täpsustavaid küsimusi, seejärel riskihindamine - kas patsient on olnud suitsudaalne, tahtnud tappa teisi, tahtnud vigastada ennast või teisi, näinud hallutsinatsioone, või olnud luulumõtetega - praegu, episoodi alguses ja minevikus, lisaks hulk täpsustavaid küsimusi. Nimekiri jätkub sarnases vaimus edasi. Ja kogu see info tuli kätte saada ilma intervjueerimiseta, lihtsalt sellise pooleldi tavavestluse käigus.

Millegi pärast sain ma kõige parema kontakti patsientidega kelle kohta öeldi, et nendega on parem mitte rääkida. Seejuures ühe patsiendi ja vestluse puhul öeldi, et ta ei ole varem nii pikalt kellegagi rääkinud. Muidugi oli asi selles, et ma jätsin vahel kogu selle infotulva, mis ma pidin teada saama, kõrvale ja püüdsin olla veidi empaatilisem, kui "Kui palju sa oled kõige rohkem 24 tunni jooksul narkootikume tarvitanud? Ja alkoholi?" Siiski sain ka need küsimused küsitud, oma materjali kokku kogutud ja esitatud. Sain seminari tehtud ja nüüd on kursus sisuliselt läbi. "Good job" öeldi mulle.

Peale haiglapraktikat kogemise, mida siin nimetatakse "horrible day". Ehk siis... tsiviilriided selga, nii nagu läheksime haiglasse... ja sõidutati meid kaubanduskeskusesse. Õigemini... see siinne kaubanduskeskus on rohkem nagu linnak. Linn keset põlde. Naljakas oli see, et olime just laupäeval samas kohas 2 tundi pidanud vastu pidama teise seltskonnaga, oma ekskursioonil. Nüüd veel oma 5 tundi otsa. Teate küll stereotüüpi, kuidas mehed shoppavad... nii pikk aeg on piin. Sellegi poolest sain omale lühikese ajaga kauboikaabu ja ülejäänu aja kasutasime tunduvalt põnevamateks vestlusteks.

Vestlused hõlmasid majandust vanas heaoluriigis ja noores demokraatias, seda kuidas reklaaminduses kasutatakse identiteeti (saan rõõmustada, et mu oletus identiteedi kasutamise kohta siia tulemise algul ei pruugigi juhuslik arvamus olla, vaid mul on mõttekaaslasi), milles on suures osas süüdi John Watson ja see, et ta ülikoolist välja visati ja teaduse tegemist jätkata ei saanud. No näiteks, kuidas enne Watsonit tutvustasid reklaamid mingit toodet ja peale Watsonit kirjutati reklaamis, et "kui sa ei osta meie pesuvalgendajat, siis su mehel on räpasem särk, pettub sinus, tunneb end halvemini, ei saa tööl enam hästi hakkama, vallandatakse ja teid tõstetakse teie kodust välja. Seega ostke meie suurepärast pesuvalgendajat!" Aja jooksul on meetodid muutunud vähem märgatavaks, kuid kui ma tahan olla pop ja noortepärane, siis ma joon ikka Coca Colat... või ostan omale Armani riided, kuna mu enda identiteet on nii tühi ja olematu, et ma pean seda täitma kellegi teise logoga. Niisiis, kappame edasi suurepärase heaoluühiskonna poole.

Aga kõige huvitavam oli rääkida kogenud inimesteaitajaga sellest, milliseid meetodeid, tehnikaid me inimestega tegelemisel kasutame. No näiteks, kuna tema arust on identiteet nii keskne teema, ilmselt siin USAs kesksem, kui meil Eestis, siis tema töö keerleb väga palju selle ümber. Identiteet on siin probleemiks ilmselt mitte selle pärast, et suurkorporatsioonid sellega nii palju mängivad, vaid ka selle pärast, et siin suures ühiskonnas kaod sa massi palju kergemalt ära. Sõprsusuhted, tutvused, identiteedid on Eestis palju enam olemas meie väiksuse pärast, me teame üksteisest, nii tuttavatest kui võõrastest palju rohkem, kui teavad üksteisest sadu kordi suurema riigi elanikud - meil on identiteediga vähem probleeme.

Ja teine põhjus, miks neil on identiteediga rohkem probleeme - tundub, et ei ole olemas sellist... ameerika rahvust. Näiteks me neli, kes me tavaliselt selle mehe jeepis lõunat sööma sõidame - eestlane, iirlane, mehiklane, ghanalane. Ei ühtki ameeriklast. Mis siis, et mõne eelkäijad on sellel maal juba paar sajandit olnud. Ja meil on rahvuslik identiteet väga tugev.

Näitasin lõpuks ära ka laulva revolutsiooni filmi sellele mehele. Kust meie rahvuslik identiteet tuleb, miks ta nii tugev on. Sain kommentaariks, et "you have got a proud herritage!" Esmaspäeval saan ilmselt meie kultuuri tutvustus-programmi jätkata ning näitan selle filmi siin ülejäänud kursusekaaslastele ka ära. Ja siis on minu isiklik kultuuriline missioon ka siin täidetud. Eks siis paistab, kuidas ülejäänutele meie rahvuslik muinasjutt meeldib.

Poliitikanurk

Aga Eestis toimub ka nii mõndagi põnevat. Valimised. Ja seejuures kahed valimised. Ja muidugi sattusid need valimised nii sobivalt... lähestikku... et ühe meeleolud jäävad teise meeleolusid tugevalt mõjutama. Mõlema puhul tekitab põnevust ja elevust ikka see vana Savisaar. Ühe puhul on ta vastaskandidaadi paika seadnud ja teise puhul on talle vastaskandidaat tekkinud. Paranoilisemad muidugi kahtlevad - äkki on ta mõlemad vastaskandidaadid ise seadnud, kuid see praeguste sündmuste juures enam sugugi nii tõenäoline ei paista. Kell on juba nii palju, et esimeste valimiste tulemus on teada - Savisaar jätkab Keskerakonna juhina, kuid Ratas sai üllatavalt palju hääli. Esmaspäeval jäktame teise vaatusega, kus ootuste kohaselt võidab Ilves ning jätkab presidendina, kuid Tarand on mänginud oma osa. Ma jään huviga ootama kolmandat vaatust, kui Savisaar võrdleb oma erakonna demokraatlikust kogu riigi omaga, kuidas Savisaar-Ratas duelli hakatakse võrdlema Ilves-Tarand duelliga. Loomulikult lihvitud ja süüdistavates sõnavõttudes Savisaare poolt kõikide ülejäänute vastu. Oh, siinse USA vana, küpse demokraatia mängud on igavad nende võitluste kõrval, mis meil Eestis toimuvad.

Lõpusirge jätkub

Ja mina olen tasapisi siin otsi kokku tõmbamas. Aega on aina rohkem üle, puudu on veel ainult motivatsioonist, mis muudaks selle suurepärase aja produktiivseks toimetuseks. Teha on jäänud: outprocessing, laulva revolutsiooni näitamine kursusekaaslastele, lõpetamised, nii kompaniis, kui rahvusvaheliste tudengite kontoris, kokku pakkimine, hüvastijätud ning tagasilend. Ja varsti olen jälle Eestis. Mis siin salata. Ootan. Huviga jään ootama ka seda, kuidas ma ennast seal tagasiolles tunnen. Kas hakkan igatsema siinseid inimesi ja nende käitumist või tunnen end kodus kui kala vees... Kas naudin ja jätkan kõiki oma toimetusi või pettun, asendan imala patriootlikkuse kalkuleeriva mõistlikusega ja lahkun avatumate rahvaste sekka. Eks aeg näitab.

Lõpusirge

Haiglas käidud, patsiendid (psühhootilised ja muud) nähtud. Keegi viga ei saanud, ainult number sissepääsu juures ei jätkanud pidevat kasvu vaid nädala alguses oli alustanud uut kasvu. Tähendab, et nädalavahetusel oli üks patsient vägivaldseks muutunud ning "verbaalsest kung fu'st" ei piisanud tema maha rahustamiseks.

Isiklik kogemus haiglast on hea. Millegi pärast saavutasin kõige parema kontakti just patsientidega, kelle kohta öeldi, et nemad tõenäoliselt ei räägi teiega. Ühe patsiendi puhul öeldi mulle lausa, et ta ei ole kellegagi nii pikalt rääkinud, kui minuga. Ja kõige parema kontakti saavutasin siis, kui ma ei mõelnud vähematki sellele, mis mul ülesandeks on, mis teemasid ma peaksin puudutama.

Peame kokku panema üpris põhjaliku info - patsiendi hetkeseis mitmest aspektist, minevik, pere, muu taust... Mul jääb selline tunne, et kui Eestis tudengid, õppurid patsientide sekka lasta ja kõik nad need küsimused patsientidelt küsivad, siis see läidaks ainult paranoia-leeke. Siin sai isegi paranoiliste häiretega kenasti hakkama.

Ja nüüd ongi jäänud viimane ülesanne. Panna kogu see info kokku ja esitada tähtsatele inimestele. Ühe patsiendi taust 10 minuti jooksul. Nii nagu siin toimub regulaarselt "staffing". Ehk siis need tehnikud teevad ära patsientidega "musta töö", uurivad tausta, hetke-probleeme ning lähevad oma superviisori - psühholoogi, psühhiaatri või sotsiaaltöötaja juurde, kelle alluvuses nad töötavad ning esitavad patsiendi kohta tervikliku info. Seda protsessi me nüüd harjutamegi. Kursuse viimane etapp. Wish me luck!

Laupäeval käisime taaskord väiksel reisil. Taaskord Austinis - Texase pealinnas. Esiteks käisime ajaloomuuseumis. muuseum sisaldab kahte kino, millest üks on 4d või 5d või kuidas neid nimetataksegi... et kui filmis sajab vihma ja lööb äikest, siis kinosaali laes käivad valgussähvatused ja saali lastakse veeauru, millest tuleb pisikesi piisku publikule pähe ja riiete peale või siis kui pildis on lõgismadu, kes publiku poole sööstab, siis istumise all oleva tooli seest miski tonksab sind, nii et pool publikust rõkatab.

Igatahes, üks film, mida me seal ajaloomuuseumis vaatasime oli küll Texase ajaloost, kuid keskendus nii öelda Texase hingele, "the lone star state". Mis siin salata, siin on tõepoolest mingi oma hing, nii nagu Tartus on Tartu vaim ja Eestis üleüldse on mingi oma vaim, mis avaldub näiteks laulupidudel - välismaalased üllatuvad nähes meie ühtsustunnet. Texases on mingi oma vaim. Näiteks nii nagu eestlasedki, peavad ka Texaslased kaarti eriliseks, arvavad, et see on väga meeldejääva kujuga. Texas olla algul olnud Hispaania koloonia, mingi aeg Prantsusmaa koloonia, seejärel oli ta osa Mehhikost, täpsemalt Põhja-Mehhiko. Seejärel lausa omaette riik ning lõpuks otsustati ühineda ühendriikidega. Ja et ajalootund oleks ikka täielik, siis kuuendaks lipuks, mille all Texas olnud on, oli Ameerika Riikide Konföderatsioon - lõunaosariigid USA kodusõjas.

Võibolla on oma osa selle Texase erilise vaimu tekkel ajalool, mis on veidi ülejäänud osariikidest erinev. Võibolla on oma osa koldimeestel - rangeritel, kes õppisid oma taktikaid kohalikelt indiaanlastelt ja olid omal ajal eriüksuse tasemel, üksinda tegutsevad seadusesilmad. Võibolla oli see vaim siin juba siis, kui indiaanlased olid nende piirkondade peremehed. Päris kindlasti on mul liiga vähe kogemust ja aega, et nendele küsimustele vastata, kuid erinevad hüpoteesid panevad lihtsalt fantaasia toredalt tööle.

Samamoodi, nagu paneb fantaasia tööle küsimus, kust on pärit Tartu vaim või üleüldine Eesti vaim/vaimsus. Kas viimane neist tekkis koos laulva revolutsiooniga? Vabadussõjaga? Laulupidudega? Kalevi eeposega? Oli ta olemas juba muistse vabadusvõitluse ajal? Kaali meteoriidi kukkumise ajal? Siis kui soomeugrilased jõudsid läänemereni välja? Veel varem? Kui aus olla, siis minu arust on seda eesti vaimu rohkem leida sellistes kirjutistes http://dea.nlib.ee/fullview.php?pid=s330442&nid=12562&frameset=1 kui tänapäeval. Kui kasvõi näiteks Kivirähu suurepärastes teostes.

Aga ega tänapäeval ilmselt enam rahvuslus kogu globaliseerumise kõrval tähtis olegi. Rahvuslus toob pigem kaasa sündmusi nagu pronksöö. Moodsamad vaimsused seisnevad milleski muus kui rahvuses või rahvusluses. No näiteks võiksime mõelda endast kui sillast lääne ja ida vahel. Meie minevikku arvestades - sellega me väga hästi toime ei tuleks. Meie suhtumist iseloomustab pigem metafoor, et kui vaatad lääne poole, siis ida poole oled seljaga või vastupidi. Ja siis vaatadki kadedusega ringi ajas ja ruumis - kuidas kunagi oli meil selline ühtsus või kuidas mujal on/on olnud.

Tegelikult ma arvan, et meil on ka praegu päris hästi. Kriitika on pigem alatooniga - seda või seda saaks parandada/parendada. Sest kuigi me oleme üle elanud nii mõndagi ja tulnud välja rasketest olukordadest üllatavalt hästi, siis püsimajäämiseks sellest veel ei piisa - kahaneme kiiresti. Nagu teraapias: mis on meie tugevused? Mida me saame arendada? Mis on halvim mis juhtuda saab, kuidas sellele reageerida? Mis on parim, mis juhtuda saab ja mis on tõenäoline?

Lõpusirgel...

Ikka haiglas, ja muid mõtteid

Tere taas. Sel nädalal jätkus praktika haiglas, kus on inimesed, keda ei saa vangi panna nende vaimse seisundi tõttu. Väikse täpsustusega - Texases on kaks sellist haiglat. Üks on maksimaalse turvalisusega, kus patsiendid on ohtlikumad, ning teine, kus nad haiglas ohtlikud ei ole, kuid ühiskonda veel ei saa lasta. Meie oleme siis mitte nii ohtlike patsientide seas. Võiks ju oodata küll, et sõjaväelises väljaõppes läheksime sõjaväehaiglasse, kuid kuna seal toimuvad teatud ümberkorraldused, siis me sinna ei saanud ja lisaks mõni instruktor ütleb, et praegusest haiglast saame me palju elavama kogemuse. Umbes sellise, mida ma olen Eestiski taga igatsenud.

Iga hommik sõidame väeosa territooriumilt üle tunni aja linnast välja, lähedal olevasse asulasse, kus haigla asub. Loomulikult õppurid kõik magavad enamuse aja sõidust. Nagu minagi. Nii hommikul sinna sõites, kui ka pealelõunat tagasi sõites. Muuhulgas mõeldi sõidu ajal välja huvitav mäng... kui sõidetakse üle augu, jõnksu või mille iganes, mis paneb auto veidi hüppama, siis vastavalt sellele, kui mitu inimest ja mis häälitsust teeb: "uouuu", "ouch", "mmmm" jne, niimitu punkti kokku tuleb.

Ja mõne aja pärast imbub haigla igasse osakonda seltskond õppureid. Nad asetavad oma seljakotid köögi-tuppa. Ja sulanduvad haigla miljöösse patsientide keskele. "Tere, kuidas läheb" ja seejärel kuulevad jutte suitsidaalsusest, hallutsinatsioonidest, tutvuvad meestega, kes panid paari Kate ja Williami. Juba mitmes lugu on kuulda sellest, kuidas inimene tahtis sooritada suitsiidi, pani maja põlema ja siis läks duši alla, voolava vee alla ootama.

Muidugi ei ole siin midagi naljakat. See on see maailm, milles nad elavad. Mida rohkem me neid mõistame, seda suurem on võimalus, et me aitame neil vähemalt osaliselt oma seisukorda parandada.

Muidugi ei saa ma rääkida kõigest detailselt. Konfidentsiaalsus ikkagi kehtib. Nii et ma ei räägigi kõigest põnevast, mis on seal haiglas juhtunud. Võibolla ainuke asi, mida tasub veel ära mainida on see, kuidas haigla sissepääsu juures on silt "teretulemast ..." ja seal juures on number. Esimesel päeval, kui me sinna läksime, oli numbriks 4. See number näitab, mitu päeva on viimasest "take down'st" ehk siis mitu päeva tagasi tuli mõni patsient töötajate poolt "maha võtta", rahusteid täis süstida ja isolatsioonituppa viia. Praeguseni on see number ainult kasvanud, loodan, et see meie sealviibimise ajal ainult jätkab kasvamist.

Lõpuks sain tehtud ka kohaliku füüsilise testi. See ei erine väga testist, mida me teeme Eestis. Usas tehakse kätekõverdused, kõhulihased ja kahe miili jooks. Eestis tehakse kätekõverdused kõhulihased ja ... umbes kahe miili jooks. Jah, et ümmardada distantsi pikkus kilomeetriteks, siis võeti peaaegu 20 meetrit distantsist ära. 2 miili eesti moodi. Mõned erinevused on veel detailides ning normides - millise tulemuse eest kui palju punkte arvestatakse.

Nemad teevad oma füüsilist treeningut ja ka füüsilisi teste hommikutundidel. Mis on täiesti loogiline, kuna see on ainuke aeg, kus päike ei lõõma, kuumakahjustusi on vähem, inimesed kaotavad vähem vett ja lisaks - unehügieeni järgi ei tasu õhtul treenida. Niisiis ärgatakse üles kell 4 hommikul, et 4:30 alustada enda treenimist. Ärkasin kell 4, läksin testi tegema. Kätekõrverdusi tegin 77, mis ülejäänutes tõi kaasa suure üllatuse, ülejäänu oli veel kesisem, kuid ikka vaadati üllatusega ja nimetati mind eriüksuslaseks ning eestlaste usa vallutuse avangardiks. Eriti kui ma mainin, et Eestis olen ma kõigest nõrguke psühholoog, ei midagi erilist.

Ega mul siin muud huvitava toimugi. Samal ajal on huvitav jälgida sündmusi Eestis. Mees tungib kaitseministeeriumisse. Saab surma õnneks keegi väga vigastada ei saanud. Minu arust üks huvitavamaid detaile kogu selle loo juures oli, kuidas ... "rahvas püsis rahulikuna... kell see ja see sisenesid majja eriükskuslased. Avanes aken, millest tulid välja kaks naisterahvast, kingad käes, nad ei paistnud šokeeritud, üks neist isegi naeratas." Parandage mind kui ma eksin, aga minu arust see näitab ainult vaimset tugevust. Ja kui ma rääkisin seda lugu paarile kaasõppurile, siis nimetati mind taaskond eestlaste usa vallutuse avangardiks.

Nüüd ma pean pisikse patriootilise kõne...

Mis siin salata. See kõik paneb mind eestlaste üle uhkust tundma. Isegi minusugune on väljamaal kõva tegija. Aina enam veenab mind, et me oleme väga vastupidavad ja tugevad mitmes mõttes. Ma arvan, et see on rikkus. Seda kergem on eestlasel minna välismaale ja tulla toime sama hästi või paremini, kui keskmine kohalik. Ja nii jookseb Eesti aina tühjemaks ja see rikkus jaotub mööda maailma laiali. Ja ega teisiti ei saagi olla - mis meid Eestis kinni hoiab? Keel? Pere? Patriootlikkus? Päris kindlasti ei ole see raha. Õnneks räägivad ka poliitikud sellest, hoiavad demograafilistel sündmustel ka pilku peal. Emapalka juba makstakse. Kutsutakse helgeid päid tagasi Eestisse, tahetakse elukvaliteeti tõsta. Et eestlasi sünniks rohkem ja rändaks vähem välja. Ah, tegelikult ei ole see üldse probleem? Khm... http://www.stat.ee/public/rahvastikupyramiid/

Mis siin salata. Ma pigem küsin endalt, kas ma tahan Eestis töötada, väikse palga ja parajate hindade keskel, et teenida välja pisike pension. Olla osa kahanevast ühiskonnast, et mitte öelda välja surevast rahvast? Sest see on mulje, mis demograafia andmeid vaadates jääb. Iive pidavat olema viimastel aastatel positiivne? Ilmselt ei ole ta seda enam väga pikka aega - see aasta on juba sündivus olnud 10% väiksem eelmisest aastast. Euroopa üks väiksemaid rahvaid. Isegi kui kõik need näitajad ja argumendid ei ole tõesed, võivad need olla just parasjagu mulle teada ja teised argumendid ei ole mind veenanud.

Ühesõnaga - kas see tore rahvas jääb püsima. Kas laev on uppumas ja kas ma tahan sellest lahkuda esimeste seas või jääda pardale. Ja päris kindlasti ei upu ta lõplikult veel minu elu ajal. Sümboolselt sobiv on seda küsida... olles ise välismaal.

Kui rääkida rahvastest ja nende püsimajäämisest, siis tuleb aga meelde üks lugu neenetsitest. Olla üks rahvastikuteadlane läinud 20. sajandi algul ja uurinud neid soomeugrilasi ning tegi järelduse: "Neid põdrakasvatajaid on vaid 20000, nad joovad hirmus palju ja ilmselt neid enam kauaks ei jätku."  Olla üks rahvastikuteadlane läinud 21. sajandi algul ja uurinud neid soomeugrilasi ning tegi järelduse: "Neid põdrakasvatajaid on vaid 30000, nad joovad hirmus palju ja ilmselt neid enam kauaks ei jätku."

Rääkinud ka Gustav Suits esimeses Noor Eesti albumis, kuidas osa eesti rahvast oli olnud skeptiline oma edasipüsimises  http://www2.kirmus.ee/nooreesti/sirvi.php?id=290&next=12&sub=256 Hiljem läks Eestil päris hästi. Võibolla peame siis meiegi meeles hoidma, kuidas suured pilved ja jõed sünnivad.

Kohtu-haigla ja kristall-linn

Käes on jälle aeg, kus ma saan nädala jooksul kogutud kogemused ja mõtted virtuaalsele seinale projekteerida. Mis nädala jooksul toimus - hakkasime käima haiglas praktikal, kohtusin taaskord ühe väga huvitava inimesega (ülejäänud olid ka muidugi huvitavad), käisime taaskord seiklemas, väljasõidul ning sattusin ühte... khm... ööklubisse.

Niisiis, alustame ametlike tegevustega. Kolm päeva oleme käinud haiglas praktikal, kaks nädalat on veel ees ootamas. Sisuliselt on tegemist selle kursuse lõpuspurdiga, peale mida on jäänud rohkem administratiivsed tegevused kursuse lõpule viimiseks. Niisiis, kohtu-haigla, forensic hospital. Jalutad koos inimestega, kelle on vaimne seisund ei võimalda nende kuritegude ära kandmist vanglas. Statistiliselt pidavat nad haiglas veetma kaks korda enam, kui vanglas. Muidugi juristid oma klientidele seda ei ütle ja muidugi on haiglas veeta tunduvalt kergem, kui vanglas ... kus iga hetk võib seep pudeneda dushiruumi põrandale ... Ja selle haigla puhul on tegemist patsientidega, kes ei vaja maksimaalseid turvanõudeid vaid on üpris stabiilsed. Kusagil siin on teine haigla karmimate tingimustega. Sellegi poolest, kui siin tehakse üpris stabiilsete patsientidega jalutuskäik, ekskursioon haiglast väljaspool ja grupist eraldub patsient, kes juhtumisi 12 aastat tagasi oli sooritanud mõrva, siis on lehtede pealkirjades "Grazy killer on the loose!"

Tegemist on siiski stabiilsete patsientidega ja nagu üks töötaja ütles - ta tunneb end turvalisemalt, kui ta tundis Walmarti (ostukeskuste kett) parklas. Siiani ei ole minagi ennast seal ohustatuna tundnud. Isegi rääkides antisotsiaalsete isiksuseomadustega nägemusi nägeva noormehega. Aga nendest juhtumitest ei saa liialt blogis vestelda. Need jutud jäägu haigla ja kooli seinte vahele. Ühesõnaga - vestlen patsientidega (või kundedega), kuulan nii öelda staffinguid - töögrupp, mis sisaldab erinevaid proffessionaale ja õppureid nagu meie. Üllatavalt soe vastuvõtt ja palju tähelepanu pööratakse õppurite abistamisele. Ei ole tunnet, nagu jääksime jalgu vaid pigem nagu oleksime võrdsed.

Üllataval kombel ei ole ma seal haiglas näinud veel ühtegi psühholoogi. Kindlasti neid seal leidub, kuid pole silma jäänud. Kusjuures tööd, mida meil Eestis teevad psühholoogid, teevad siin osaliselt ka sotsiaaltöötajad. Nõustamine on suures osas sotsiaaltöötajate pärusmaa ning psühholoogid testivad, hindavad. Ma olin juba natuke segadusse sattumas selle olukorra pärast, kuid siis kohtasin seda huvitavat inimest, kellest juba alguses juttu oli. Tegemist on kliinilise psühholoogiga, doktorant, värskelt militaariumis, kapteni auastmes. Jah, siin saadakse kõrghariduse puhul kohe ohvisteri auastmesse ja doktori kraadi puhul lausa kapteni auastmesse. Tema taust on aga veel huvitavam. Kasahstanist pärit, mõned aastad USAs elanud, pettunud oma kodumaas, sest no näiteks seal loeb rohkem see, keda sa tunned kui see, mida sa tead (ilmselt tuttav mõte kõikidele endistele sovietimaadele ja muudelegi), ainult üks partei on riiki juhtinud 90ndate algusest, mis on toonud kaasa stabiilsuse, kuid mitte arengu. Ühesõnaga sattus peale keerulisi teid USAsse, peale keerulisi teid psühholoogiasse ja lõpuks isegi militaariumisse. Nii või teisiti olen ma aina rohkem veendunud, et kõige huvitavamate inimeste konsentratsioon on kõige kõrgem psühholoogide seas. Heas mõttes. Lisaks sellele - käisime reede õhtul Korea restoranis söömas. Seal kasutatakse noa asemel liha lõikamiseks kääre. Pilt tulemas!

Reede õhtu möödas, laupäeva hommik alustasime järjekordse tuuriga. Rahvas bussi peale, esimeseks atraktsiooniks järv. Texases olevat ainult üks looduslik järv, ülejäänud on inimeste poolt üleujutatud jõed. Nii ka see, millel me seilasime. Sattusime Texasesse väga õigel aastal, sest see aasta on üpris kuiv - järved, jõed on tühjad ja me saime näha ühte asulat, mis tol korral üle saja aasta tagasi koos ülejäänud aladega üle ujutatud sai. Randusime järvesaarel ja saime jalutada mööda kohalikku muistset Atlantist. Ega seal palju alles ei olnud ega olnud ka palju, mis võiks alles olla. Vahel aga ei olegi oluline see, mis reaalselt olemas on või olemas ei ole, vaid see, mida ja kuidas sellest räägitakse. Turistiatraktsioon täies hiilguses.

Peale tehisjärve sõitsime taaskord sööma. Ma ei hakka üle kordama, et ma mõistan, miks inimesed on siin ülekaalulised. Everything is bigger in Texas. Peaks ennastki kaaluma. Igatahes - toit tarbitud, läksime edasi koobaste poole. Jah, juba teine koobas, kuhu me siin olemise ajal oleme pugenud. Vähem niiske, vähem madalaid kohti ja imeline "Cristal city". Osa koopast, mis on täis kristalli. Puhastatud, kuid ikka veel koopaseintel. Fotod annavad küll midagi edasi, kuid mitte kogu sära ja hiilgust :)

Ja õhtul läksin kaasa seltskonnaga. Ööklubisse. Tantsima. Khm. Oh üllatust üllatust. Tegemist oli hispaania tantsuplatsiga, kus keerutasid jalga ja nõksutasid puusa mehed ja naised, kes tantsisid ilmselt sama moodi juba enne minu sündi. Küll aga oli väga huvitav ja nauditav nende tantsimist vaadata. Suurepärane rütm ja tantsuoskus. Paar korda pidin veenma, et ma olen siin ainult vaatleja, ei tantsi. Pigem läheks lavale pilli mängima, kui tantsima. Korra ikka tantsisin ka ja siis vupsti minekut.

Ja pilli tahaks tõesti mängida. Laena mulle kidrat vanemuine...
http://www.youtube.com/watch?v=gIqLsGT2wbQ
Mis tuletab meelde. Jamaicalasi on siin ka mitu. Suurepärased inimesed. Üks neist ütles hiljuti väga toreda mõtte. See mees õppis noorena toitu valmistama, kuna ta ema ütles: "Kui mees oskab toitu valmistada, siis ei suhtu ta naisesse nagu teenindajasse vaid nagu võrdsesse." Mis tuletab omakorda meelde, et lõuna on käes...

Järgmise korrani!

Kolimine, välitreening ja internet on Eestis inimõigus

Esiteks pidin oma suurepärasest luksuslikust hotellist ära kolima sõjaväebaasis asuvasse hotelli. Suurepärasest keskkonnast heasse keskkonda. Nüüd saan tasuta lõuna ja õhtusöögi asemel tasuta hommikusööke, basseini asemel on läheduses spordiväljak, pesupesemise eest ei maksta enam 75 senti peale vaid maksan ise 75 senti, kahe plasmateleri asemel on üks, kahe toa asemel on üks ja vaade ei ole enam suureprärasele mitmetasandilisele ristmikule vaid golfiväljakule, kus pisikesed masinad vuravad pisikeste pallide järele. Kolimine oli ka natuke kulukas - kui üks seljakott juhtus kukkuma asfaldile sai kahjustatud fotoaparaat ja arvuti adapter. See tähendab, et enam ei näe ma milliseid fotosid ma teen, enne kui ma nad arvutisse laen, kuna displei on killustunud ning et ma ostsin omale lõpuks uue arvuti, mis oli tegelikult täiesti plaanipärane. Niisiis saan nüüd oma suurepärase uue arvutiga, uues hotellitoas klõbistada järgmise blogipostituse.

Eelmisel nädalal olime neli päeva välitreeningul. Kahju küll, kaamera jätsin koju, ei saa näidata pilte kohalikest vaablastest, kes ringi lendasid - õnneks küll sai neid näha ainult veevõtukohas, kus viibisime vaid hetke - kohalikust baasist, ega näiteks pilte tõestamaks, et me tõepoolest sõime välitreeningu ajal värsket pizzat. Kaasvõitlejad lubasid mulle küll pilte saata, aga need tulevad siis natukese aja pärast.

Niisiis välitreening - Texase suvekuumus, koos meeletu õhuniiskusega. Ilmateate lehekülg ütleb, et keskmine temperatuur oli 35 kraadi koos selle õhuniiskusega, mida ma veel kusagil mujal kohanud ei ole. Nii et kui kõndisid minut aega väljas, siis oli nahk juba märg. Lisaks muidugi Eesti välivorm, kui ma ütlesin, et see on suvine, siis nad muidugi naersid - võrreldes nende õhukese riidega on meie vorm ikka väga paks. Lisaks siis varustus, sealhulgas kuulivest/killuvest, rakmed/püstolivöö, kiiver ja relv. Koomiline oli juhtkonna meelemuutused küsimuses, mis ikkagi seljas peaks olema - küll asetasime oma salvetaskud ja veepudelid rakmetelt killuvestile ja tagasi küll võtsime ühe asja seljast ja ... oh jah. Militaarelu. Aga vähemalt oli telkides õhukonditsioneer, välivoodid ja ruumi rohkem, kui tavalises kasarmutoas - suured telgid olid.

Õppisime masinale minemist ja masinalt jalastumist (jah, see on Eesti kaitseväes kasutusel olev termin, mis ei pidavat tähendama jalaks muutumist vaid masina kastist maha ronimist - keegi jättis kooliajal Wikmani poisid lugemata), õpetatav protseduur oli karjuvalt aeglane, õnneks kuuldavasti kasutatakse reaalses elus ühtteist efektiivsemat. Lisaks harjutasime linnalahingu elementi majade puhastamine, mille käigus mind lasti korduvalt maha - taaskord tõestab, et on palju parem, kui ma militaariumis hoidun jalaväe rollist ja jään oma eriala juurde. Üks huvitavamaid asju, oli takistuste ületamine - ülesanded, mis vajasid loovat mõtlemist ja meeskonnatööd. Näiteks kuidas saada lahingmoon üle jõe, kui sul on ainult katkine sild, nöörijupp ja meeskond, mis koosneb tugevamatest ja nõrgematest liikmetest. Neil oli vastav harjutusväljak valmistatud umbes 20 takistusega, stsenaariumi ja varustusega. Suurepärane intellekti ja meeskonnaharjutus.

Ja enda jaoks kõige põnevam oli muidugi oma eriala tegevuste harjutamine välitingimustes. Saime kuueliikmelise grupiga ette valmistada ettekande lahingstressist, mille esitasime reaalselt brigaadiülemale, tõestuseks saime väikse mündi/medali tubli töö eest "For your outstanding performance". Neil on nende müntidega omad tavad ja kombed. Ning viimaks harjutasime klientide vastuvõtmist - telki püstitati vastuvõturuum, kabinetid klienditööks ja relaxion traininguks. Muidugi viimasest toast kostis lõpuks natuke norskamist ka. Igatahes suurepärane loomingulisus ja tahaks näha, kuidas see ka reaalselt välja näeb.

Muidugi ei saa ma mainimata jätta, et ma olevat esimene rahvusvaheline õppur sellel erialal, kes välitreeningu lõpuni vastu pidas. Kui eelnevalt ühe riigi ohvitserid, maid nimetamata, olid vastu põigelnud, saadi üks neist ikkagi üheks päevaks kohale, aga õhtul saadeti ta juhtkonna poolt hoopis tagasi, siis paistab, et meil koostöö sujus seal päris hästi ja edukalt. Ja ei saa mainimata jätta - Sööksin meelsamini Eesti kuivtoidupakke, kui siinseid "ettevalmistatud eineid". Imevidin - vala vesi kilekotti ja vaata kuidas sealne keemiline reaktsioon toodab kuumust, mis soojendab üpris kiiresti toidupakikese üles - on muidugi tore, aga ülejäänud toit paistab samasugust keemiat täis olevat.

Nii tore oli kuulda, kuidas üks kaasõppuritest oli ostnud omale raamatu ja leidnud sealt huvitavaid fakte Eesti kohta. Räägiti Eesti majanduslikust edust ja seda põhjendati interneti levikuga ja et "internet on Eestis inimõigus". Milline suurepärane vaheldus küsimustele "milline riigikord teil seal Eestis on?" Aga jah - vaatame, mis maailmas ja majanduses toimub. Eestis on kuuldavasti hetkel Euroopa kõige kiiremini kasvav majandus, The Econimist räägib meist kui värskendavast erandist, tööpuudus väheneb ja ma loodan, et inimesed tajuvad seda kõike ka. Samal ajal siin USAs alles plaanitakse kõiki neid kärpeid, mis Eestis juba tehtud on. Uudistes räägitakse kokkuhoidmisest ja poliitilistest aruteludest, militaariumit ma vist parem ei maini ja inimesed ise räägivad ka majandusest tumedates toonides. Kui ma mainin neile, et Eestis saadakse laste sünnitamise puhul emapalka või et riigikogus ringleb eelnõu õppemaksu kaotamise kohta ... "that grazy".

Kui sõbrad ütlevad msnis, et mulle paistab USAs meeldivat ja kas ma tahangi siit ära tulla, siis tahan küll siit ära tulla. Eestis on veel häid ja väljapaistvaid asju küllaga. Ja arengut on meie riigis ilmselt veel tükil ajal rohkem näha kui arenenud riikides. See on muide teine mõiste, mis mulle juba põhikoolis silma jäi - arenenud riigid ja arenguriigid/arenevad riigid. Mulle tundus viimane mõiste palju positiivsem kui esimene, et arenenud riik on oma arengus kusagile jõudnud ja nüüd ta seal on, aga viimased saavad areneda, läbi raskuste tähtede poole edasi. Nüüd kui Eesti kuulub ka arenenud riikide hulka, areneb ta ikka jõudsalt edasi, aga mõned arenenud riigid väga ohtrat arengut niipea vist ei näe. Loodaks, et ka neil läheb paremini muidugi. No muidugi USA kukkuv majandus on ikka kordades edukam kui Eesti tõusev majandus. Vaadakem või seda tabelit http://www.nationmaster.com/compare/Estonia/United-States/Economy Samas seal on andmeid, mis räägivad natuke Eesti kasuks ka, näiteks kuritegevuse kohapealt.

Aitab küll tänaseks. Järgmise korrani. Asun ülejäänud võrdlusi uurima. 

Austin, poliitika, inimesed ja loomad

Eile sai jälle reisimas käidud. Texase pealinnas Austinis. Reisi meeldejäävamaid hetki oli viibimine kohalikus valges majas. Tegelikult on tegemist pruunikast graniidist hoonega, mis ei ole sugugi valge ja nimetuseks hoopis state capitol ja on ehitatud kõrgemaks kui ühendriikide valge maja. Kui palju kõrgemaks? Seven feet.

Loomulikult käisime ka hoones sees. Tehti meile seal isegi väike ekskursioon. Räägiti, kuidas Texases poliitikat tehakse. Ikka karmilt, mitte nagu seal valges majas Washingtonis. Kirjeldus oli muidugi muljetavaldav. Valitsushoone ühes tiivas on house of representatives - 150 valitud esindajat, kes vaidlevad eelnõusid rafineerituks. Kui parajsagu on mõni teema arutlusel, siis võivad esindajad sõna võtta, vajutades nuppu (esimene elektroonne süsteem valitsushoones), kui eesistuja esindaja nime nimetab, läheb aeg käima. Esindaja peab oma toolilt püsti tõusma, kõnepulti astuma ja oma mõtted edasi andma, seejuures ilma abivahenditeta nagu paberid, kõik peab tulema peast ja südamest. Aega on täpselt kümme minutit ja kui kõneleja teeb pausi rohkemaks kui kaheks sekundiks, on kõneõigus läbi. Ükskord valiti esindajatekogusse mees ratastoolis, ta ei saanud kohta kõnepuldi lähedal, niisiis pidi ta ratastooli ümber istuma, tegema tiiru ümber laudade rea ja kõnepuldini veerema. Tallegi ei antud aega rohkem kui kümme minutit.

Ja muidugi kui seaduseelnõud menetletakse, ei saa saalist lahkuda, sest siis ei ole sul enam hääletusõigust. Ja sõna võib võtta nii kaua, kuni midagi öelda on. Nii kulgevad tüüpilised istungid 24 tundi, rekordiks oli midagi 46 tunni juures. Istungisaali ei tohi võtta ka toitu. Küll aga võib kasutada strateegiat, kus keegi tellib saali sissekäigu juurde 7 käigulise lõuna ja laseb lõhnadel istungisaali tungida. Lõhnad ON lubatud. Milline kirg eelnõu eest võidelda peab olema esindajates, et hääletamine ära oodata. Paneb meie poliitikute ööistungid päris mannetusse valgusesse.

Ah jaa. Ja kodanikel on õigus saali teise korruse rõdudel istuda ja pealt kuulata, mis saalis toimub. Vaikselt. Oma arvamuste hõikamine ei ole lubatud, ega muude häälte tegemine. Kodanikud saavad ainult jälgida demokraatlikku protsessi mitte selles osaleda! Muidugi saavad huvigrupid lärmata saali akende all, väljakul. Ja nii ka tehakse. Üks huvigrupp ühel pool, vastandlik huvigrupp teisel pool. Mõlemad püüavad teha nii palju lärmi kui vähegi võimalik. Inimesed oma seisukohtade eest võitlemas, millised huvitavad lahendused. Millised on tulemused? Vot seda ma ei oska öelda. Ei ole tutvunud Texase seadustega. Ainult Texaslane George Bush tuleb meelde.

Ei siiski tuleb välja, et Texas on ka paremaid USA presidente tootnud. Näiteks Eisenhower ja ... Lindon B. Johnson, minu jaoks tundmatu nimi, kuid ... milline sarnasus.

Reisil käisime vaatamas veel USA vanimat tantsusaali. Katusealune oli väga räämas, aga elu käis ja kohas oli mõnusat vaimsust. Bändid siin-seal. Ja järgmine kord, kui me mõnda kohalikku lehmapoistelinna satume, siis teeme ära järgmise duelli - mõlemal fotokaamerad taskus, kärbsed lendavad, seisame vastastikku tänaval, elanikud poevad hoonetesse peitu, päike lõõmab, üks närib heinakõrt, kuid on valmis iga hetk kaamerat taskust välja tirima, kusagil eemal häälitseb kotkas. Ja siis ühel hetkel tõmbab üks duellistidest oma kaamera taskust välja ja teine teeb kohe sama ja kumb saab enne pildi tehtud. Vot selles on küsimus... Seekord me ei saanud plaani teostada, vastane tõi vabanduseks, et "I make my shots at noon. Its because of the light!"

Põnevaks teevad siinse olemise ikkagi suures osas inimesed. Olgu selleks brasiillane, kes räägib, kuidas anakondasid koduloomadena peetakse või kohalik mees, kes unistab Siberis maaharimisest. Jap! Siberis maaharimisest. Pidevalt on meil teemaks ühiskonna varjuküljed ja tema üleüldine hoiak on "its all because of the monetary systems" ja lahenduseks, ideaaliks, eluvormiks, kus kõik probleemid saavad korraga lahendatud on "hunt, fish and grow a garden". Muidugi suur põhjus selliste seisukohtade kujunemiseks oli ilmselt asjaoludel, et ta teatud lugemisraskuste tõttu ei suutnud edukalt sooritada viimast peamist eksamit oma arstiõpingute ajal. Niisiis nüüd on ta võlgu ja ilma kraadita. Koos naisega, kes õpingud just lõpetab, kokku üle poole miljoni dollari. Seetõttu siis lahenduseks hunt, fish and grow a garden ja kui ma mainin, kui mahajäetud on Siber, seda rohkem talle sinna meeldiks minna. Ilmselt saaks isegi hakkama. Aga loodan, et ta saab parema lahenduse.

Jah, ja brasiillane. Väga huvitav tegelane. Me õpime vastastikku keeli - tema eesti ja mina portugali keelt. "Eesti on hea" ja "Eesti on hea igavesti" tulevad juba väga hästi välja. Kartsin, et viimane väljend hakkab kõlama "Eesti on hea, igav Eesti", aga ei - esimene katsetus teise eestlase peal läks väga edukalt ja brasiillane ütleb selle lause üpris veatult. Esimesed korrad läks muidugi natuke kehvemalt - "Kuidas läheb?" küsimsele teine eestlane ei reageerinud... "What are you trying to tell me?", aga nüüd saab brasiillane juba meie eestlasest kaaslase ka naeratama panna. "Brasiu ebou."

Jutud Amazonasest. Kuidas anakondasid ja paljusid muid loomi peetakse koduloomadena. Fantastiline. Või kuidas kohalikud lehmapidajad peavad teatud aastaajal oma lehmad ühest piirkonnast teise karjatama ning vahepeal jõge ületama. Jões elavad piraajad. Niisiis tuleb saata vanem, haigem, nõrgem lehm esimesena, piraajadele söödaks ja kui piraajaparv tegeleb selle vanema, haigema, nõrgemaga, siis üejäänud kari saab samal ajal turvaliselt natuke eemal jõe ületatud. Siit tuleneb ütlus "piraajade lehm" ehk siis isik, kes ohverdab ennast grupi nimel.

Või kuidas ühes kohalikus hõimus on kombeks poisit meheks saamise initsiatsioonis - käsi tuleb panna kotti, kus on suur hulk sipelgaid, kes hammustavad väga valusalt. No umbes nagu vaablase nõelamine või midagi sarnast. metafoorselt öeldakse, et see hammustus võib isegi elevandi kukutada. Mitte hammustus oleks mürgine, lihtsalt väga valus. Niisiis poiss, kes hakkab meheks saama paneb oma käe kotti, mis kubiseb sellistest sipelgatest. Kui ta valust teadvust ei kaota, siis teeb ta seda uuesti. Ja uuesti. Mul on meeles 17 korda, aga miks just 17, ma ei tea. Igatahes see ei ole lihtsalt juhmade isaste viis poisse piinata. Sealsetes metsades on selliseid sipelgaid küllaga. Kui initsiatsioon on läbi tehtud, sipelgahammustuse valu enam meest ei murra, siis ollakse ka tolle vihmametsa eluga rohkem kohanenud. Kui aga hammustus ikka murrab, siis metsas võib üpris täbarasse olukorda sattuda ja oma elugi kaotada. Palju parem on turvalises külaümbruses hammustustele tolerants saavutada.

Jap. Mul on siin endiselt huvitav. Kui enam ei ole asju, mida koha peal näha, siis palju inimesi huvitavate taustade ja juttudega. Ja mis peamine. Mul on üle pika aja aega enda jaoks. Enda mõtteid korrastada. See on võibolla siinse elu üks paremaid külgi olnud. Aga praegu - veel mõned pildid ühelt turult: huvitavad lambid, lendav siga, ja härra papagoi.

Tänan lugemast!

Mis vahepeal toimunud on

Tere!

Mõnda aega ei ole kirjutanud siinsetest kogemustest, on aeg end taas kokku võtta ja kirjutama asuda.

Peale rodeot kõige olulisem reis oli linna nimega Corpus Cristi ehk Kristuse keha. Kohalike seas tuntud sadama-ranna linn, kohalik Pärnu rand. Ööbisime hotellis, mille tagauksest oli merepiir umbes kahekümne meetri kaugusel. Ja taamal sadamas seisab lennukikandja, mis on tänapäevaste lennukikandjate kõrval küll pisike, umbes kolmandik moodsatest laevadest, kuid siiski suur, võimas. Õhtust sõime mere peal, peol olime linna peal ja teisel päeval saime näha delfiine - nii kohalikus akvaariumis trikitamas, kui ka ookeanis meie paadi kõrval ujumas.

Jah, siinsed reisid on väga mõnusad. Tasuta ja osavõtt on vägagi oodatud ja soovituslik. Oleks vaid elu alati nii. Samas on ka igavamaid reise. Näiteks juhtus siinsel iseseisvuspäeva, 4. juulil, et meid viidi kõigepealt San Antonio lähedal asuvasse väikelinna, kohalikule iseseisvuspäeva tähistamisele. Hommikul. Kui eriti midagi ei toimunud. Käisime ümbruse kaks korda läbi ja istusime puu alla filosofeerima. Meeldetuletuseks - filosofeerimine on minu jaoks meeldiv tegevus. Siiski mõned huvitavad-naljakad asjad jäid silma ka. Esiteks oli enamus atraktsioone sarnased sellele, mida näeb Hollywoodi filmides: partide laskmine, pudelite loopimine ja muid asju. Aina rohkem jääb mulje, et Hollywood esitab rohkem tõest infot, kui esialgu tundus. Aga siiski - kõige naljakam asi, mis sellelt laadalt silma jäi oli auto - maksa oma raha, võta kuvalda ja naudi.



Siin on väga kuiv suvi olnud ja seetõttu jäi uue aasta kõige huvitavam atraktsioon ära - ilutulestik. Et meelde tuletada rockets and bombs, mis iseseisvuse saavutamiseks kunagi lendasid. Ja samas, kui üks instruktoritest rääkis, kuidas ta Euroopas olles uue aasta pidustustel tundis end nagu sõjatandril - "kõik lasid oma ilutulestikku!" - siis võibolla ei jäänudki ma paljust ilma.

Ühel nädalavahetusel käisime ka kohalikul üritusel, kus tutvustati kultuure, mis selle koha ülesehitamisse on oma panuse andnud. Räägiti sakslastest, prantslastest, poolakatest, indoneeslastest, jaapanlastest, isegi mõnest rahvast, kellest ma pole kunagi kuulnud. Ja mina muidugi otsisin igalt poolt Eestit! Kusagil peab olema mõni sini-must-valge. Jonnakas ekspeditsioon ei olnudki väga ebaõnnestunud - lõpuks ma leppisin lähedase baltiriigiga - Leedu! Kohalikku leedukat polnud küll parasjagu kohal ja me pidime lahkuma enne kui ta oleks tagasi jõudnud, kuid sain rääkida vähemalt ta abikaasaga (pildil paremal pool) ja oma tervitused edasi saata.

Tagasi minu jaoks meeldiva teema juurde - filosoofia. Mul on eriti hea meel, et mul on siin üheks kaaslaseks psühholoog, kes alustas oma õpinguid filosoofia (ja ajalooga). Saime siin arutada juba mitmeid kummalisi dilemmasid. Ja isegi oma supervisioonis pea aasta tagasi jõudsin järeldusele, et mul on aeg-ajalt vaja rääkida inimestega, kes panevad mind mõtlema. Oh, kui hea see vahel on. Näiteks "unexpected hanging paradox", kus puhas loogika viib valedele järeldustele. Nii tore, et filosoofias ka selleni jõutakse. Ja veel toredam, et mõttemängu püütakse ikka loogika abil lahendada! Ja loomulikult! Ei tahakski, et selliseid paradokse lahendataks empiirika abil.

Paradoks ise, leebemal kujul, võiks välja näha selline. Õpetaja ütleb õpilasele, et järgmisel nädalal ühel päeval tehakse tunnikontroll, mis tuleb päris kindlasti täieliku üllatusena. Õpilane mõtleb, et kui neljapäeval ei ole tunnikontrolli olnud, siis see peab toimuma reedel, kuid siis see ei oleks üllatus. Järelikult on reede välistatud. Sama moodi välistab ta järelejäänud neljast päevast viimase, siis järelejäänud kolmest päevast viimase jne, kuni jõuab järeldusele, et tunnikontrolli ei saagi tulla. Tunnikontroll tuli kolmapäeval ja õpilasele täieliku üllatusena. "Despite significant academic interest, no consensus on its correct resolution has yet been established (Wikipedia)."

Niisiis. Nüüd on aeg minna ja osa võtta San Antonio ööelust. Et oleks taaskord meeldivaid elamusi jagada. Natuke õlleklaasi filosoofiat, natuke uusi tutvusi. Pealegi - Ida-Euroopa aksent läheb siin peale :D

Järgmiste mõtete ja kogemusteni,
Andres

USA - Euroopa ja muu maailma laps

Pildi peal on koopia ühest kolmest laevast, millega Columbus Ameerikasse purjetas.

In fourteen hundred and ninety-two Columbus sailed the ocean blue. Ja peale seda on inimesed Euroopast, Aasiast, Aafrikast hakanud Ameerikasse tulema või on neid toodud. Kes Ameerikasse tulid? Nagu selgub - esimene laine immigrante olid nii öelda indetured servants inimesed, kes toodi Inglismaalt Ameerikasse ja töötasid lepingu alusel 3-7 aastat ainult toidu, riiete ja muude eluks vajalike asjade eest, ilma palgata. Peale seda on siia immigreerunud põgenikke maailmasõdadest, muudest sõdadest, ja muudest riikidest, kus eluolud ei ole nii head.

Nagu psühholoogia meile räägib, otsivad uusi paiku elamiseks peamiselt ekstravertsed inimesed, introvertsed jäävad pigem paigale. Mis veel USAsse rännanuid iseloomustab - jääb mulje, et väga tihti on nad olnud mingil kujul kannatanud kellegi võimu all, nagu need indetured servants, Aafrikast imporditud mustanahalised orjad või USA oma varases ajaloos ise - olles USA koloonia. Peale kuuenda korruse muusemi külastamist (koht, kust teostati John F kennedy atendaat) ostsin huvi pärast omale lugemist, muuhulgas taskuversioonis "The declaration of indipendence". Selles ajalooliselt olulises dokumendis räägitakse, kuidas Inglise kuningas neid jaburatel viisidel käsutab ning ei võta mõistlikke ettepanekuid sugugi kuulda. Motoga "vaenlased sõjas ja sõbrad rahus" - viskasid ameeriklased inglaste teepakid merre ja asusid võitlema härrasmeeste vastu sugugi mitte härrasmehelikult, ei seisnud uhkelt punaste märklaudadena sirge seljaga vaid tulistasid puude ja kändude varjust inglise paigal ja püsti seisvaid ohvitsere. Ja nii saavutasid vabaduse ... kohalikud orjapidajad.

Võim areneb, vallutab ja valitseb igas maailmanurgas. Väga vähe on neid, kes annavad oma võimu käest. USA põhjaosariikides toimus see aastatel 1780-1804 ning lõunaosariikidele suruti orjapidamise keeld põhjaosariikide poolt peale kuni lõpplahenduseni aastal 1985. Sellele järgnes veel rassiline tagakiusamine, mille vastu võitlemise tipphetki oli aastal 1963, kui Martin Luther King rääkis oma unistusest, mis suures osas täitus.

Niisiis USA on ise olnud valitsetud, orjastatud nii riigi, kui üksikisiku tasemel, siia tulevad immigrandid, kes räägivad oma tausta, millised koledused toimusid nende riigis. Ka mina rääkisin põhjalikult Eesti minevikust, 700 aastasest orjapõlvest ja 50 aastasest okupatsioonist. Ja mis ma saan tihtipeale vastuseks - ära muretse, venelased teid enam ei ründa. Ja kui ründavad, siis me tuleme appi. Ilmselt saavad ka paljud siinsed immigrandid oma loo räägitud ja sarnase vastuse. Ja ilmselt on nii olnud juba kaua aega.

Niisiis USA olles algul Euroopa laps ning Inglismaa koloonia sai tunda valitsemist. Seejärel võitles vabaks. Seejärel vähendas orjasuhteid enda sees. Ja seejärel asus võitlema halbade valitsemiskommete vastu väljaspool enda riiki. Näiteks inimõiguste eest - kui ma siia riiki tulin siis esimesel päeval antud paberite hulgas oli ka inimeõiguste deklaratsioon, mille ma huviga läbi lugesin. Inimõigused loodi (justnimelt loodi) universaalsetena.

Filosoofiline küsimus - kas eetika saab olla universaalne (kui see küsimus tundub liiga keeruline, siis võta kohe järgmine lõik)? Kas on mõni põhimõte, mis kehtib igas kultuuris sõltumata selle kultuuri kommetest ja tavadest? Selle küsimuse praktiline mõju - kui universaalseid printsiipe ei ole, siis ei saa üks kultuur teistele kultuuridele, rahvastele oma põhimõtteid peale suruda. Kui universaalne printsiip on olemas, siis saab selle printsiibi täitmist oodata, nõuda. Lisaks üks huvitav argument siia juurde - kui kultuuri olemust saab hinnata ainult selle kultuuri enda seest, selle oma põhimõtete järgi, siis kas saab olla olemas kultuuride arengut? Kui me arvame, et me ei saa hinnata teist kultuuri või teine kultuur ei saa hinnata meie kultuuri, sest me mõlemad mõtleme erinevalt ja meie kontekstid on teised, siis me ei saa öelda, et me oleme tuhandete aastate jooksul kultuurina arenenud. Sest eitades printsiipide universaalsust me ei saa hinnata tuhaneid aastaid tagasi eksisteerinud kultuure, ühiskondi ega tänapäeval meie kõrval asuvaid kultuure ja rahvaid. Minu jaoks see ütleb, et meil on mingid põhimõtted, mille järgi me hindame kultuure, mille järgi me neid järjestame, väärtustame. Isegi kui me neid põhimõtteid valjult ei teadvusta või seda teha ei taha.

USA oma kultuuride sulatuspotina on toonud endasse nii palju inimesi erinevatest maailmajagudst, rahvastest, kultuuridest. Kõikidel on omad arvamused maailmavaated hoiakud. Ja nad kuulavad tõesti huviga, isegi need, kellest seda ei ootaks on huvitatud "So how is the Estonian culture different from the American culture?" nii nagu sulavad kokku kultuurid asuvad ideed üksteise kõrvale, umbes nagu puzletükid ja lõpuks on siin kusagil olemas palju laiem ja selgem pilt maailmast, kui me oma mätta otsast näeme. Muidugi, teatud mööndustega. Siiski - sellises multikultuurses ühiskonnas, nagu seda on USA, on palju kergem jõuda lähemale universaalsetele printsiipidele, mis defineerivad kultuuride võrdluse, arengu või ka taandarengu.

Niisiis on USAs olnud palju lugusid sellest, kui halvad on kellegi päritolumaa valitsejad. Loomulikult tekivad arvamused sellest, et neid valitsejaid tuleb kuidagi mõjutada, kuidagi ohjes hoida ja sealset rahvast tuleb kaitsta. Kui ma ütlesin oma arukale vestluspartnerile, et minu unistuseks on see, et ühel päeval saab tsivilisatsioon üle sõdadest, siis tema küsimus oli, aga kuidas hoida ohjes siis rikkaid, kes vaeseid ära kasutavad.

Kuhu ma selle kõigega sihin? Euroopa laps USA olles olnud valitsetud murdis end vabaks, arenes, ja asus teisi lapsi, valitsetavaid vabaks aitama. Kas see võiks olla ühe universaalse printsiibi taga ajamine? Saada vabaks ja aidata ka teisi vabaks? Vabaks, et teha tööd enda heaks, et saada liikuda, kuhu tahad, et teha otsuseid enda eest.

Sama moodi oleme vahel kõik kellegi või millegi mõjutada. Läbi otseste käskude, sundide või manipulatsioonide tõttu. Pere, kool, riik, ka sõbrad võivad inimesi mõjutada tegema asju, mida mõjutatav ise teha ei tahaks või mis ei ole tema huvideski. 

Hea küll. Sa murrad ennast vabaks. Tulistad vastase punases mundris püstiseisvad ohvitserid pikali ja saavutad võidu. Sa arened, puhastad iseennast, arened sisemiselt. Arendad autonoomiat, vabadust. Kuni avastad, et oled piisavalt tugev, et aidata ka teisi vabaks. Ja aitadki teisi. Kuidas sa tead, et sa ei käitu oma enda müütide, uskumuste põhjal? Võibolla on need inimesed hoopis teises situatsioonis, kui sina olid? Sellisel juhul nähakse sind kui samasugust valitsejat, manipuleerijat, orjastajat. Universaalsed inimõigused? Universaalsed ainult sinu arvates? Sinu kui targema arvates? Jälle üks valitsemise vorm? Universaalsed põhimõtted?

Või peaks jääma pidama isikliku vabaduse juures? Saad vabaks ja jätad teised teiste orjastada? Kui kaua ootasid eestlased valget laeva 50 okupatsiooniaasta jooksul? Jah, Merile öeldi, et valges majas seisis sinimustvalge lipp kogu aeg siseruumides, mis tähendab, et USA ei unustanud Eestit, mille peale Meri vastas, et selles ruumis polnud piisavalt tuult, et lipp lehvida oleks saanud. Ja teisest küljest on teada, et mõnele riigile sõjaga demokraatia kinkimine on üpris kasutu, kui rahvas ise oma võitlust ei ole pidama hakanud. Rahvas langeb tagasi järgmise diktaatori küüsi. Tasakaal? Kus? Kuidas seda ära tunda?

Niisiis - riikide tasemel toimub lainetena demokraatia levimine. Alates Prantsusmaast ja USAst lääne-Euroopasse, ida-Euroopasse, ja mujalegi. Protsess jätkub tänapäeval - Araabiamaailmas toimuvad järjest revolutsioonid ja tulemusteks on demokraatlikud riigid - Tuneesia, Egiptus ja Liibüas protsess jätkub.

Kui palju sarnast toimub ühiskonna tasandil? Kuivõrd on eestlased lahti saanud vabaks? 700+50 aastat on ilmselt jätnud oma jälje, mida 20+20 ei ole veel ära neutraliseerinud. Kuivõrd tunnevad eestlased end vabana? Kuivõrd tunnevad nad, et nad saavad välja öelda kõik, mis on mõttes ükskõik kellele? Või noogutatakse juuresolekul ja kirutakse seljataga? Ja kui saavutatakse juhtiv positsioon, kas siis käitutakse alluvatega kui võrdsetega või kui alama kihiga? Isegi USA sõjaväes alluvatega, sõduritega räägitakse rahulikult, käsud antakse peaaegu nagu sõbrale ja kõik on ikkagi tehtud. Emotsioonid suurepärased. Meil on veel palju õppida ja areneda.


Ja siin on üks laev, mis teise maailmasõja ajal vaikset ookeanit kärarikkana aitas hoida. Lennukikandja Lexington, praegu muuseum, oli väärt umbes 4 tundi uudistamist.

Korjates ja korrastades ideesid...
Andres

Elu on Rodeo

Nüüd siis püüan kirjutada ainult materjali, mis on sobilik avaldada. Olgem ausad - rääkisingi asjadest, millest ilmselt ei tohiks. Ja muidugi mu reaktsioon KÕIK selle peale ära kustutada oli liig. Mis seal ikka, saame üle, alles in ikka eneseväljenduse soov ja siit tulevad siis juba uued lood.

Niisiis eelmine nädal käisime Rodeot vaatamas. Ehtsat Texase rodeot. Aga enne veel läksime hoopis koobastesse! Sellistesse koobastesse, kus kunagi varjusid indiaanlased. Pean tunnistama, et minusugune mitte-aktiivne rännumees polnud varem turistidele avatud koobastes käinud - ainult Mustamäe, Õismäe piiril, vana Vene sõjaväeosa katakombides poisikestena. Niisiis oli ka see minu jaoks uus kogemus ja automaatselt tekkis eesmärk teha nii palju pilte kui võimalik. Muidugi niikes koopas, kus on mitmeid väikseid veekogusid ja vihmaperioodil saab näha isegi veealust koske, tekkis kaamera objektiivile veepiiskade kiht ja mõne aja pärast kvaliteetseid pilte enam teha ei saanud. Nii et kahjuks ei saa ma näidata koopa kõige põnevamat osa - suurt saali, kus 20 sajandi algul oli peetud kiriklikke jumalateenistusi, kuhu oli ei-tea-kuidas veetud isegi orel ja sai nautida jumalikku akustikat. Vähemalt saan näidata ühte pilti teerajast, mis viib selle suurepärase paiga poole.

Seejärel Rodeo! Korraliku Barbeque sööminguga alguses. Mis siin ikka - kohe õhtu peaatraktsioonide juurde. Alustati terve meeskonna ratsutajatega, kes lehvitasid USA lippu ja tegid vigursõite kõikide rõõmuks ja emotsioonide kruttimiseks. Jätkati pulliratsutamisega. Nagu hiljem selgitati - pullile on tema munade ümber seotud noor, mis muudab tema olemise väga ebamugavaks ning ta arvab, et tegemist on tolle ratsutajaga, nii et ratsutajast tuleb võimalikult kiiresti seljast ära saada - tavaliselt on see sekundite mäng. Seejärel lasti vaikaid (linnavurlena ei ole kindel, kas nüüd ja hiljem loomi õigesti nimetan) mööda areeni jooksma ja lehmapoisid (noorim neist tõesti 8 aastane poiss) ja lehmatüdrukud asusid neid lassodega kinni püüdma - küll kahekesi koos, üksi, kui ka eesmärgiga vasika jaladki kinni siduda. Ehk siis mentaalne pilt mu mälus on järgmine - vasikas läheb tuhatnelja jooksma, ratsanik viskab juba mõne sekundi jooksul talle kaela nööri, hobune peatub, lasso sulgub ümber vasika kaelaning ta teeb õhulennu, maandudes selili, samal ajal on lehmapoiss juba hobuse seljast maas ning vasika juures, sidudes vasikal jalad ilusti kokku. Hobune teeb aeglaselt samme seljataha, tõmmates maas lebavat vasikat mööda areeni endale järele. Oh kuidas ma ei tahaks järgmises elus olla rodeo jaoks harjutavate lehmapoiste vasikas.

Jah, minu jaoks oli siiski palju põnevam mõelda järgmise õhtunaela üle - 5, 6, 7 aastased poisid ja tüdrukud, kiivrid peas, pandi pulli asemel sõitma väiksemate loomade selga. Nendeks olid minu meelest lambad. Umbes nagu meil pannakse väikseid lapsi laulupeol laulma. Ja veel üks lasteatraktsioon - terve kari lapsi tuli areenile, silmis näljane pilk, üks konkureerivam kui teine. Seejärel lasti areenile mitu vasikat, kelle tagumiku peal oli lipik, mis tuli kätte saada. Ja lastekari asus vasikaid taga ajama. Vaesed vasikad. Ja muide - kus sa ikka oma kaasmaallasi kohtad, kui mitte Texase rodeol!

Sünnipäev oli kah sel nädalal. Osa jätan kirjutamata, sest äkki kirjutaks midagi, mida peaks tsenseerima hakkama - aga igatahes oli tore sünnipäev, feisspukk oli õnnitlustest tulvil, kursusekaaslased laulsid "Happy birthday" ja õhtul sai kaasmaallasega tagasihoidlikult õlut rüübatud. Igati viisakas ja tore sünnipäev.

Reedel saatsime kahte sloveenlast ära. Grill ja õlu ja bassein ja seltskond - kohalikud ütlesid, et nii siin San Antonios käibki. Leidsin omale ühe pseudopatsiendi ka - psühholoogias tegutsedes ikka juhtub, et inimesed näevad sind kui võimalust oma probleeme lahendama asuda. Eks ma teen siis mis ma suudan. Õlleklaasi taga. Grill-liha hambus. Jah ja teine mees alustas minu iseloomustamist sellega, et ma olen militaarmaailma jaoks liiga "nice", jätkas juttudega sellest, kuidas ta instruktorina võtab esimeseks eesmärgiks panna koolitatavate seast kõige kõvem mees teiste ees nutma, et saavutada autoriteet. Seejärel rääkis, kuidas ikka enamus psühholooge ei tea midagi, "kui ma olen roomanud mudas, nälginud, olnud kuulirahe all, kuidas ma hakkan oma probleemidest rääkima mehele, kes tuleb kohale oma Hummeriga ja pole õiget elu näinudki?", seejärel kirjeldas, kuidas hea psühholoog võiks tema arust käituda ning lõpetuseks kinnitas, et minust võiks saada järgmine Dr Phil. Oh, mis sa õlleklaasi kõrvale muud ikka tahad - entertainment.

Mõni aeg tagasi, kui olin veel kodumaa pinnal levis meedias uudisnupp, et USA otsib nõuandeid mitmetelt riikidelt, kuidas uuendada oma haridussüsteemi ja nende riikide seas oli ka Eesti. Nüüd olen siis kuulnud ka siinsetelt elanikelt natuke mõtteid USA haridussüsteemi kohta. Esiteks kursusekaaslane, kes õppis algklasside õpetajaks ja ka töötas sellel ametikohal mõnda aega, rääkis kuidas teatud ainetele tehakse süstemaatilisi testimisi kooliaasta lõpus, mistõttu rõhku pannakse just nendele ainetele, et kool ikka heas valguses näiks. Seetõttu jääb tähelepanuta näiteks geograafia, ütles USA õpetaja, kes õpetab muuhulgas geograafiat ega tea, kus asub kaardil Eesti. Teiseks kohtasin toredat neidu, kes rääkis oma kogemusest YMCA's - sama koht, millest räägib tuntud laul, kuid reaalselt selles asutuses tegeletakse ikkagi muuga. Nagu ma aru saan lähevad sinna lapsed peale kooli, kui nende vanemad on alles tööl. Niisiis see tore neiu rääkis ühest kolmanda klassi õpilasest, kes ei osanud veel lugeda, kuidas ta soovis saada õpetajaks, kuid isegi õpetajana töötav inimene oli soovitanud selle plaani ümbes muuta. Kujutad sa ette - nii hea majandusega riigis ostab õpetaja oma vahendid oma raha eest ise. Ja juba mitu inimest on rääkinud, kuidas nad töötavad ja koguvad raha, et lõpuks minna ülikooli õppima - õppemaks on päääris korralik. Hea, et ma sündisin ja kasvasin ja Õppisin Eestis.

Ja viimaks veel üks positiivsem noot, kõikidele patriootlikele hingedele. Käisime eelmisel nädalavahetusel veidi kesklinnas ringi ja uudistasime ka poodides. Ühes poes oli mitmeid erinevate riikide sümboleid, lippe, lippudega tasse ja muid sarnaseid meeneid. Ning ennäe imet - leidsime Eesti lipuvärvides tassi kirjaga Estonia ja sinimust-valge lipukese. Me oleme siiski olemas! Täpselt El Salvadori ja Etioopia vahel!

Järgmiste kordadeni!