Niisiis, alustame ametlike tegevustega. Kolm päeva oleme käinud haiglas praktikal, kaks nädalat on veel ees ootamas. Sisuliselt on tegemist selle kursuse lõpuspurdiga, peale mida on jäänud rohkem administratiivsed tegevused kursuse lõpule viimiseks. Niisiis, kohtu-haigla, forensic hospital. Jalutad koos inimestega, kelle on vaimne seisund ei võimalda nende kuritegude ära kandmist vanglas. Statistiliselt pidavat nad haiglas veetma kaks korda enam, kui vanglas. Muidugi juristid oma klientidele seda ei ütle ja muidugi on haiglas veeta tunduvalt kergem, kui vanglas ... kus iga hetk võib seep pudeneda dushiruumi põrandale ... Ja selle haigla puhul on tegemist patsientidega, kes ei vaja maksimaalseid turvanõudeid vaid on üpris stabiilsed. Kusagil siin on teine haigla karmimate tingimustega. Sellegi poolest, kui siin tehakse üpris stabiilsete patsientidega jalutuskäik, ekskursioon haiglast väljaspool ja grupist eraldub patsient, kes juhtumisi 12 aastat tagasi oli sooritanud mõrva, siis on lehtede pealkirjades "Grazy killer on the loose!"
Tegemist on siiski stabiilsete patsientidega ja nagu üks töötaja ütles - ta tunneb end turvalisemalt, kui ta tundis Walmarti (ostukeskuste kett) parklas. Siiani ei ole minagi ennast seal ohustatuna tundnud. Isegi rääkides antisotsiaalsete isiksuseomadustega nägemusi nägeva noormehega. Aga nendest juhtumitest ei saa liialt blogis vestelda. Need jutud jäägu haigla ja kooli seinte vahele. Ühesõnaga - vestlen patsientidega (või kundedega), kuulan nii öelda staffinguid - töögrupp, mis sisaldab erinevaid proffessionaale ja õppureid nagu meie. Üllatavalt soe vastuvõtt ja palju tähelepanu pööratakse õppurite abistamisele. Ei ole tunnet, nagu jääksime jalgu vaid pigem nagu oleksime võrdsed.
Üllataval kombel ei ole ma seal haiglas näinud veel ühtegi psühholoogi. Kindlasti neid seal leidub, kuid pole silma jäänud. Kusjuures tööd, mida meil Eestis teevad psühholoogid, teevad siin osaliselt ka sotsiaaltöötajad. Nõustamine on suures osas sotsiaaltöötajate pärusmaa ning psühholoogid testivad, hindavad. Ma olin juba natuke segadusse sattumas selle olukorra pärast, kuid siis kohtasin seda huvitavat inimest, kellest juba alguses juttu oli. Tegemist on kliinilise psühholoogiga, doktorant, värskelt militaariumis, kapteni auastmes. Jah, siin saadakse kõrghariduse puhul kohe ohvisteri auastmesse ja doktori kraadi puhul lausa kapteni auastmesse. Tema taust on aga veel huvitavam. Kasahstanist pärit, mõned aastad USAs elanud, pettunud oma kodumaas, sest no näiteks seal loeb rohkem see, keda sa tunned kui see, mida sa tead (ilmselt tuttav mõte kõikidele endistele sovietimaadele ja muudelegi), ainult üks partei on riiki juhtinud 90ndate algusest, mis on toonud kaasa stabiilsuse, kuid mitte arengu. Ühesõnaga sattus peale keerulisi teid USAsse, peale keerulisi teid psühholoogiasse ja lõpuks isegi militaariumisse. Nii või teisiti olen ma aina rohkem veendunud, et kõige huvitavamate inimeste konsentratsioon on kõige kõrgem psühholoogide seas. Heas mõttes. Lisaks sellele - käisime reede õhtul Korea restoranis söömas. Seal kasutatakse noa asemel liha lõikamiseks kääre. Pilt tulemas!
Reede õhtu möödas, laupäeva hommik alustasime järjekordse tuuriga. Rahvas bussi peale, esimeseks atraktsiooniks järv. Texases olevat ainult üks looduslik järv, ülejäänud on inimeste poolt üleujutatud jõed. Nii ka see, millel me seilasime. Sattusime Texasesse väga õigel aastal, sest see aasta on üpris kuiv - järved, jõed on tühjad ja me saime näha ühte asulat, mis tol korral üle saja aasta tagasi koos ülejäänud aladega üle ujutatud sai. Randusime järvesaarel ja saime jalutada mööda kohalikku muistset Atlantist. Ega seal palju alles ei olnud ega olnud ka palju, mis võiks alles olla. Vahel aga ei olegi oluline see, mis reaalselt olemas on või olemas ei ole, vaid see, mida ja kuidas sellest räägitakse. Turistiatraktsioon täies hiilguses.
Peale tehisjärve sõitsime taaskord sööma. Ma ei hakka üle kordama, et ma mõistan, miks inimesed on siin ülekaalulised. Everything is bigger in Texas. Peaks ennastki kaaluma. Igatahes - toit tarbitud, läksime edasi koobaste poole. Jah, juba teine koobas, kuhu me siin olemise ajal oleme pugenud. Vähem niiske, vähem madalaid kohti ja imeline "Cristal city". Osa koopast, mis on täis kristalli. Puhastatud, kuid ikka veel koopaseintel. Fotod annavad küll midagi edasi, kuid mitte kogu sära ja hiilgust :)
Ja õhtul läksin kaasa seltskonnaga. Ööklubisse. Tantsima. Khm. Oh üllatust üllatust. Tegemist oli hispaania tantsuplatsiga, kus keerutasid jalga ja nõksutasid puusa mehed ja naised, kes tantsisid ilmselt sama moodi juba enne minu sündi. Küll aga oli väga huvitav ja nauditav nende tantsimist vaadata. Suurepärane rütm ja tantsuoskus. Paar korda pidin veenma, et ma olen siin ainult vaatleja, ei tantsi. Pigem läheks lavale pilli mängima, kui tantsima. Korra ikka tantsisin ka ja siis vupsti minekut.
Ja pilli tahaks tõesti mängida. Laena mulle kidrat vanemuine...
http://www.youtube.com/watch?v=gIqLsGT2wbQ
Mis tuletab meelde. Jamaicalasi on siin ka mitu. Suurepärased inimesed. Üks neist ütles hiljuti väga toreda mõtte. See mees õppis noorena toitu valmistama, kuna ta ema ütles: "Kui mees oskab toitu valmistada, siis ei suhtu ta naisesse nagu teenindajasse vaid nagu võrdsesse." Mis tuletab omakorda meelde, et lõuna on käes...
Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment