In fourteen hundred and ninety-two Columbus sailed the ocean blue. Ja peale seda on inimesed Euroopast, Aasiast, Aafrikast hakanud Ameerikasse tulema või on neid toodud. Kes Ameerikasse tulid? Nagu selgub - esimene laine immigrante olid nii öelda indetured servants inimesed, kes toodi Inglismaalt Ameerikasse ja töötasid lepingu alusel 3-7 aastat ainult toidu, riiete ja muude eluks vajalike asjade eest, ilma palgata. Peale seda on siia immigreerunud põgenikke maailmasõdadest, muudest sõdadest, ja muudest riikidest, kus eluolud ei ole nii head.
Nagu psühholoogia meile räägib, otsivad uusi paiku elamiseks peamiselt ekstravertsed inimesed, introvertsed jäävad pigem paigale. Mis veel USAsse rännanuid iseloomustab - jääb mulje, et väga tihti on nad olnud mingil kujul kannatanud kellegi võimu all, nagu need indetured servants, Aafrikast imporditud mustanahalised orjad või USA oma varases ajaloos ise - olles USA koloonia. Peale kuuenda korruse muusemi külastamist (koht, kust teostati John F kennedy atendaat) ostsin huvi pärast omale lugemist, muuhulgas taskuversioonis "The declaration of indipendence". Selles ajalooliselt olulises dokumendis räägitakse, kuidas Inglise kuningas neid jaburatel viisidel käsutab ning ei võta mõistlikke ettepanekuid sugugi kuulda. Motoga "vaenlased sõjas ja sõbrad rahus" - viskasid ameeriklased inglaste teepakid merre ja asusid võitlema härrasmeeste vastu sugugi mitte härrasmehelikult, ei seisnud uhkelt punaste märklaudadena sirge seljaga vaid tulistasid puude ja kändude varjust inglise paigal ja püsti seisvaid ohvitsere. Ja nii saavutasid vabaduse ... kohalikud orjapidajad.
Võim areneb, vallutab ja valitseb igas maailmanurgas. Väga vähe on neid, kes annavad oma võimu käest. USA põhjaosariikides toimus see aastatel 1780-1804 ning lõunaosariikidele suruti orjapidamise keeld põhjaosariikide poolt peale kuni lõpplahenduseni aastal 1985. Sellele järgnes veel rassiline tagakiusamine, mille vastu võitlemise tipphetki oli aastal 1963, kui Martin Luther King rääkis oma unistusest, mis suures osas täitus.
Niisiis USA on ise olnud valitsetud, orjastatud nii riigi, kui üksikisiku tasemel, siia tulevad immigrandid, kes räägivad oma tausta, millised koledused toimusid nende riigis. Ka mina rääkisin põhjalikult Eesti minevikust, 700 aastasest orjapõlvest ja 50 aastasest okupatsioonist. Ja mis ma saan tihtipeale vastuseks - ära muretse, venelased teid enam ei ründa. Ja kui ründavad, siis me tuleme appi. Ilmselt saavad ka paljud siinsed immigrandid oma loo räägitud ja sarnase vastuse. Ja ilmselt on nii olnud juba kaua aega.
Niisiis USA olles algul Euroopa laps ning Inglismaa koloonia sai tunda valitsemist. Seejärel võitles vabaks. Seejärel vähendas orjasuhteid enda sees. Ja seejärel asus võitlema halbade valitsemiskommete vastu väljaspool enda riiki. Näiteks inimõiguste eest - kui ma siia riiki tulin siis esimesel päeval antud paberite hulgas oli ka inimeõiguste deklaratsioon, mille ma huviga läbi lugesin. Inimõigused loodi (justnimelt loodi) universaalsetena.
Filosoofiline küsimus - kas eetika saab olla universaalne (kui see küsimus tundub liiga keeruline, siis võta kohe järgmine lõik)? Kas on mõni põhimõte, mis kehtib igas kultuuris sõltumata selle kultuuri kommetest ja tavadest? Selle küsimuse praktiline mõju - kui universaalseid printsiipe ei ole, siis ei saa üks kultuur teistele kultuuridele, rahvastele oma põhimõtteid peale suruda. Kui universaalne printsiip on olemas, siis saab selle printsiibi täitmist oodata, nõuda. Lisaks üks huvitav argument siia juurde - kui kultuuri olemust saab hinnata ainult selle kultuuri enda seest, selle oma põhimõtete järgi, siis kas saab olla olemas kultuuride arengut? Kui me arvame, et me ei saa hinnata teist kultuuri või teine kultuur ei saa hinnata meie kultuuri, sest me mõlemad mõtleme erinevalt ja meie kontekstid on teised, siis me ei saa öelda, et me oleme tuhandete aastate jooksul kultuurina arenenud. Sest eitades printsiipide universaalsust me ei saa hinnata tuhaneid aastaid tagasi eksisteerinud kultuure, ühiskondi ega tänapäeval meie kõrval asuvaid kultuure ja rahvaid. Minu jaoks see ütleb, et meil on mingid põhimõtted, mille järgi me hindame kultuure, mille järgi me neid järjestame, väärtustame. Isegi kui me neid põhimõtteid valjult ei teadvusta või seda teha ei taha.
USA oma kultuuride sulatuspotina on toonud endasse nii palju inimesi erinevatest maailmajagudst, rahvastest, kultuuridest. Kõikidel on omad arvamused maailmavaated hoiakud. Ja nad kuulavad tõesti huviga, isegi need, kellest seda ei ootaks on huvitatud "So how is the Estonian culture different from the American culture?" nii nagu sulavad kokku kultuurid asuvad ideed üksteise kõrvale, umbes nagu puzletükid ja lõpuks on siin kusagil olemas palju laiem ja selgem pilt maailmast, kui me oma mätta otsast näeme. Muidugi, teatud mööndustega. Siiski - sellises multikultuurses ühiskonnas, nagu seda on USA, on palju kergem jõuda lähemale universaalsetele printsiipidele, mis defineerivad kultuuride võrdluse, arengu või ka taandarengu.
Niisiis on USAs olnud palju lugusid sellest, kui halvad on kellegi päritolumaa valitsejad. Loomulikult tekivad arvamused sellest, et neid valitsejaid tuleb kuidagi mõjutada, kuidagi ohjes hoida ja sealset rahvast tuleb kaitsta. Kui ma ütlesin oma arukale vestluspartnerile, et minu unistuseks on see, et ühel päeval saab tsivilisatsioon üle sõdadest, siis tema küsimus oli, aga kuidas hoida ohjes siis rikkaid, kes vaeseid ära kasutavad.
Kuhu ma selle kõigega sihin? Euroopa laps USA olles olnud valitsetud murdis end vabaks, arenes, ja asus teisi lapsi, valitsetavaid vabaks aitama. Kas see võiks olla ühe universaalse printsiibi taga ajamine? Saada vabaks ja aidata ka teisi vabaks? Vabaks, et teha tööd enda heaks, et saada liikuda, kuhu tahad, et teha otsuseid enda eest.
Sama moodi oleme vahel kõik kellegi või millegi mõjutada. Läbi otseste käskude, sundide või manipulatsioonide tõttu. Pere, kool, riik, ka sõbrad võivad inimesi mõjutada tegema asju, mida mõjutatav ise teha ei tahaks või mis ei ole tema huvideski.
Hea küll. Sa murrad ennast vabaks. Tulistad vastase punases mundris püstiseisvad ohvitserid pikali ja saavutad võidu. Sa arened, puhastad iseennast, arened sisemiselt. Arendad autonoomiat, vabadust. Kuni avastad, et oled piisavalt tugev, et aidata ka teisi vabaks. Ja aitadki teisi. Kuidas sa tead, et sa ei käitu oma enda müütide, uskumuste põhjal? Võibolla on need inimesed hoopis teises situatsioonis, kui sina olid? Sellisel juhul nähakse sind kui samasugust valitsejat, manipuleerijat, orjastajat. Universaalsed inimõigused? Universaalsed ainult sinu arvates? Sinu kui targema arvates? Jälle üks valitsemise vorm? Universaalsed põhimõtted?
Või peaks jääma pidama isikliku vabaduse juures? Saad vabaks ja jätad teised teiste orjastada? Kui kaua ootasid eestlased valget laeva 50 okupatsiooniaasta jooksul? Jah, Merile öeldi, et valges majas seisis sinimustvalge lipp kogu aeg siseruumides, mis tähendab, et USA ei unustanud Eestit, mille peale Meri vastas, et selles ruumis polnud piisavalt tuult, et lipp lehvida oleks saanud. Ja teisest küljest on teada, et mõnele riigile sõjaga demokraatia kinkimine on üpris kasutu, kui rahvas ise oma võitlust ei ole pidama hakanud. Rahvas langeb tagasi järgmise diktaatori küüsi. Tasakaal? Kus? Kuidas seda ära tunda?
Niisiis - riikide tasemel toimub lainetena demokraatia levimine. Alates Prantsusmaast ja USAst lääne-Euroopasse, ida-Euroopasse, ja mujalegi. Protsess jätkub tänapäeval - Araabiamaailmas toimuvad järjest revolutsioonid ja tulemusteks on demokraatlikud riigid - Tuneesia, Egiptus ja Liibüas protsess jätkub.
Kui palju sarnast toimub ühiskonna tasandil? Kuivõrd on eestlased lahti saanud vabaks? 700+50 aastat on ilmselt jätnud oma jälje, mida 20+20 ei ole veel ära neutraliseerinud. Kuivõrd tunnevad eestlased end vabana? Kuivõrd tunnevad nad, et nad saavad välja öelda kõik, mis on mõttes ükskõik kellele? Või noogutatakse juuresolekul ja kirutakse seljataga? Ja kui saavutatakse juhtiv positsioon, kas siis käitutakse alluvatega kui võrdsetega või kui alama kihiga? Isegi USA sõjaväes alluvatega, sõduritega räägitakse rahulikult, käsud antakse peaaegu nagu sõbrale ja kõik on ikkagi tehtud. Emotsioonid suurepärased. Meil on veel palju õppida ja areneda.
Ja siin on üks laev, mis teise maailmasõja ajal vaikset ookeanit kärarikkana aitas hoida. Lennukikandja Lexington, praegu muuseum, oli väärt umbes 4 tundi uudistamist.
Korjates ja korrastades ideesid...
Andres
No comments:
Post a Comment