Kursused jätkusid sellega, et pidime esitama ühe patsiendi kohta terve portsu infot. Enam tagasi haiglasse ei läinud, lihtsalt lihvisime oma "seminari" materjali, et kogu info 10 minutiga hindajale ette vuristada. Mis on kogu info? Khm. Demograafilised andmed, praegune peamine mure, üleüldine peamine mure, alkoholi ja narkotikumide tarbimine praegu, episoodi alguses ja minevikus, lisaks hulk täpsustavaid küsimusi, seejärel riskihindamine - kas patsient on olnud suitsudaalne, tahtnud tappa teisi, tahtnud vigastada ennast või teisi, näinud hallutsinatsioone, või olnud luulumõtetega - praegu, episoodi alguses ja minevikus, lisaks hulk täpsustavaid küsimusi. Nimekiri jätkub sarnases vaimus edasi. Ja kogu see info tuli kätte saada ilma intervjueerimiseta, lihtsalt sellise pooleldi tavavestluse käigus.
Millegi pärast sain ma kõige parema kontakti patsientidega kelle kohta öeldi, et nendega on parem mitte rääkida. Seejuures ühe patsiendi ja vestluse puhul öeldi, et ta ei ole varem nii pikalt kellegagi rääkinud. Muidugi oli asi selles, et ma jätsin vahel kogu selle infotulva, mis ma pidin teada saama, kõrvale ja püüdsin olla veidi empaatilisem, kui "Kui palju sa oled kõige rohkem 24 tunni jooksul narkootikume tarvitanud? Ja alkoholi?" Siiski sain ka need küsimused küsitud, oma materjali kokku kogutud ja esitatud. Sain seminari tehtud ja nüüd on kursus sisuliselt läbi. "Good job" öeldi mulle.
Peale haiglapraktikat kogemise, mida siin nimetatakse "horrible day". Ehk siis... tsiviilriided selga, nii nagu läheksime haiglasse... ja sõidutati meid kaubanduskeskusesse. Õigemini... see siinne kaubanduskeskus on rohkem nagu linnak. Linn keset põlde. Naljakas oli see, et olime just laupäeval samas kohas 2 tundi pidanud vastu pidama teise seltskonnaga, oma ekskursioonil. Nüüd veel oma 5 tundi otsa. Teate küll stereotüüpi, kuidas mehed shoppavad... nii pikk aeg on piin. Sellegi poolest sain omale lühikese ajaga kauboikaabu ja ülejäänu aja kasutasime tunduvalt põnevamateks vestlusteks.
Vestlused hõlmasid majandust vanas heaoluriigis ja noores demokraatias, seda kuidas reklaaminduses kasutatakse identiteeti (saan rõõmustada, et mu oletus identiteedi kasutamise kohta siia tulemise algul ei pruugigi juhuslik arvamus olla, vaid mul on mõttekaaslasi), milles on suures osas süüdi John Watson ja see, et ta ülikoolist välja visati ja teaduse tegemist jätkata ei saanud. No näiteks, kuidas enne Watsonit tutvustasid reklaamid mingit toodet ja peale Watsonit kirjutati reklaamis, et "kui sa ei osta meie pesuvalgendajat, siis su mehel on räpasem särk, pettub sinus, tunneb end halvemini, ei saa tööl enam hästi hakkama, vallandatakse ja teid tõstetakse teie kodust välja. Seega ostke meie suurepärast pesuvalgendajat!" Aja jooksul on meetodid muutunud vähem märgatavaks, kuid kui ma tahan olla pop ja noortepärane, siis ma joon ikka Coca Colat... või ostan omale Armani riided, kuna mu enda identiteet on nii tühi ja olematu, et ma pean seda täitma kellegi teise logoga. Niisiis, kappame edasi suurepärase heaoluühiskonna poole.
Aga kõige huvitavam oli rääkida kogenud inimesteaitajaga sellest, milliseid meetodeid, tehnikaid me inimestega tegelemisel kasutame. No näiteks, kuna tema arust on identiteet nii keskne teema, ilmselt siin USAs kesksem, kui meil Eestis, siis tema töö keerleb väga palju selle ümber. Identiteet on siin probleemiks ilmselt mitte selle pärast, et suurkorporatsioonid sellega nii palju mängivad, vaid ka selle pärast, et siin suures ühiskonnas kaod sa massi palju kergemalt ära. Sõprsusuhted, tutvused, identiteedid on Eestis palju enam olemas meie väiksuse pärast, me teame üksteisest, nii tuttavatest kui võõrastest palju rohkem, kui teavad üksteisest sadu kordi suurema riigi elanikud - meil on identiteediga vähem probleeme.
Ja teine põhjus, miks neil on identiteediga rohkem probleeme - tundub, et ei ole olemas sellist... ameerika rahvust. Näiteks me neli, kes me tavaliselt selle mehe jeepis lõunat sööma sõidame - eestlane, iirlane, mehiklane, ghanalane. Ei ühtki ameeriklast. Mis siis, et mõne eelkäijad on sellel maal juba paar sajandit olnud. Ja meil on rahvuslik identiteet väga tugev.
Näitasin lõpuks ära ka laulva revolutsiooni filmi sellele mehele. Kust meie rahvuslik identiteet tuleb, miks ta nii tugev on. Sain kommentaariks, et "you have got a proud herritage!" Esmaspäeval saan ilmselt meie kultuuri tutvustus-programmi jätkata ning näitan selle filmi siin ülejäänud kursusekaaslastele ka ära. Ja siis on minu isiklik kultuuriline missioon ka siin täidetud. Eks siis paistab, kuidas ülejäänutele meie rahvuslik muinasjutt meeldib.
Poliitikanurk
Aga Eestis toimub ka nii mõndagi põnevat. Valimised. Ja seejuures kahed valimised. Ja muidugi sattusid need valimised nii sobivalt... lähestikku... et ühe meeleolud jäävad teise meeleolusid tugevalt mõjutama. Mõlema puhul tekitab põnevust ja elevust ikka see vana Savisaar. Ühe puhul on ta vastaskandidaadi paika seadnud ja teise puhul on talle vastaskandidaat tekkinud. Paranoilisemad muidugi kahtlevad - äkki on ta mõlemad vastaskandidaadid ise seadnud, kuid see praeguste sündmuste juures enam sugugi nii tõenäoline ei paista. Kell on juba nii palju, et esimeste valimiste tulemus on teada - Savisaar jätkab Keskerakonna juhina, kuid Ratas sai üllatavalt palju hääli. Esmaspäeval jäktame teise vaatusega, kus ootuste kohaselt võidab Ilves ning jätkab presidendina, kuid Tarand on mänginud oma osa. Ma jään huviga ootama kolmandat vaatust, kui Savisaar võrdleb oma erakonna demokraatlikust kogu riigi omaga, kuidas Savisaar-Ratas duelli hakatakse võrdlema Ilves-Tarand duelliga. Loomulikult lihvitud ja süüdistavates sõnavõttudes Savisaare poolt kõikide ülejäänute vastu. Oh, siinse USA vana, küpse demokraatia mängud on igavad nende võitluste kõrval, mis meil Eestis toimuvad.
Lõpusirge jätkub
Ja mina olen tasapisi siin otsi kokku tõmbamas. Aega on aina rohkem üle, puudu on veel ainult motivatsioonist, mis muudaks selle suurepärase aja produktiivseks toimetuseks. Teha on jäänud: outprocessing, laulva revolutsiooni näitamine kursusekaaslastele, lõpetamised, nii kompaniis, kui rahvusvaheliste tudengite kontoris, kokku pakkimine, hüvastijätud ning tagasilend. Ja varsti olen jälle Eestis. Mis siin salata. Ootan. Huviga jään ootama ka seda, kuidas ma ennast seal tagasiolles tunnen. Kas hakkan igatsema siinseid inimesi ja nende käitumist või tunnen end kodus kui kala vees... Kas naudin ja jätkan kõiki oma toimetusi või pettun, asendan imala patriootlikkuse kalkuleeriva mõistlikusega ja lahkun avatumate rahvaste sekka. Eks aeg näitab.
No comments:
Post a Comment