Eile sai jälle reisimas käidud. Texase pealinnas Austinis. Reisi meeldejäävamaid hetki oli viibimine kohalikus valges majas. Tegelikult on tegemist pruunikast graniidist hoonega, mis ei ole sugugi valge ja nimetuseks hoopis state capitol ja on ehitatud kõrgemaks kui ühendriikide valge maja. Kui palju kõrgemaks? Seven feet.
Loomulikult käisime ka hoones sees. Tehti meile seal isegi väike ekskursioon. Räägiti, kuidas Texases poliitikat tehakse. Ikka karmilt, mitte nagu seal valges majas Washingtonis. Kirjeldus oli muidugi muljetavaldav. Valitsushoone ühes tiivas on house of representatives - 150 valitud esindajat, kes vaidlevad eelnõusid rafineerituks. Kui parajsagu on mõni teema arutlusel, siis võivad esindajad sõna võtta, vajutades nuppu (esimene elektroonne süsteem valitsushoones), kui eesistuja esindaja nime nimetab, läheb aeg käima. Esindaja peab oma toolilt püsti tõusma, kõnepulti astuma ja oma mõtted edasi andma, seejuures ilma abivahenditeta nagu paberid, kõik peab tulema peast ja südamest. Aega on täpselt kümme minutit ja kui kõneleja teeb pausi rohkemaks kui kaheks sekundiks, on kõneõigus läbi. Ükskord valiti esindajatekogusse mees ratastoolis, ta ei saanud kohta kõnepuldi lähedal, niisiis pidi ta ratastooli ümber istuma, tegema tiiru ümber laudade rea ja kõnepuldini veerema. Tallegi ei antud aega rohkem kui kümme minutit.
Ja muidugi kui seaduseelnõud menetletakse, ei saa saalist lahkuda, sest siis ei ole sul enam hääletusõigust. Ja sõna võib võtta nii kaua, kuni midagi öelda on. Nii kulgevad tüüpilised istungid 24 tundi, rekordiks oli midagi 46 tunni juures. Istungisaali ei tohi võtta ka toitu. Küll aga võib kasutada strateegiat, kus keegi tellib saali sissekäigu juurde 7 käigulise lõuna ja laseb lõhnadel istungisaali tungida. Lõhnad ON lubatud. Milline kirg eelnõu eest võidelda peab olema esindajates, et hääletamine ära oodata. Paneb meie poliitikute ööistungid päris mannetusse valgusesse.
Ah jaa. Ja kodanikel on õigus saali teise korruse rõdudel istuda ja pealt kuulata, mis saalis toimub. Vaikselt. Oma arvamuste hõikamine ei ole lubatud, ega muude häälte tegemine. Kodanikud saavad ainult jälgida demokraatlikku protsessi mitte selles osaleda! Muidugi saavad huvigrupid lärmata saali akende all, väljakul. Ja nii ka tehakse. Üks huvigrupp ühel pool, vastandlik huvigrupp teisel pool. Mõlemad püüavad teha nii palju lärmi kui vähegi võimalik. Inimesed oma seisukohtade eest võitlemas, millised huvitavad lahendused. Millised on tulemused? Vot seda ma ei oska öelda. Ei ole tutvunud Texase seadustega. Ainult Texaslane George Bush tuleb meelde.
Ei siiski tuleb välja, et Texas on ka paremaid USA presidente tootnud. Näiteks Eisenhower ja ... Lindon B. Johnson, minu jaoks tundmatu nimi, kuid ... milline sarnasus.
Loomulikult käisime ka hoones sees. Tehti meile seal isegi väike ekskursioon. Räägiti, kuidas Texases poliitikat tehakse. Ikka karmilt, mitte nagu seal valges majas Washingtonis. Kirjeldus oli muidugi muljetavaldav. Valitsushoone ühes tiivas on house of representatives - 150 valitud esindajat, kes vaidlevad eelnõusid rafineerituks. Kui parajsagu on mõni teema arutlusel, siis võivad esindajad sõna võtta, vajutades nuppu (esimene elektroonne süsteem valitsushoones), kui eesistuja esindaja nime nimetab, läheb aeg käima. Esindaja peab oma toolilt püsti tõusma, kõnepulti astuma ja oma mõtted edasi andma, seejuures ilma abivahenditeta nagu paberid, kõik peab tulema peast ja südamest. Aega on täpselt kümme minutit ja kui kõneleja teeb pausi rohkemaks kui kaheks sekundiks, on kõneõigus läbi. Ükskord valiti esindajatekogusse mees ratastoolis, ta ei saanud kohta kõnepuldi lähedal, niisiis pidi ta ratastooli ümber istuma, tegema tiiru ümber laudade rea ja kõnepuldini veerema. Tallegi ei antud aega rohkem kui kümme minutit.
Ja muidugi kui seaduseelnõud menetletakse, ei saa saalist lahkuda, sest siis ei ole sul enam hääletusõigust. Ja sõna võib võtta nii kaua, kuni midagi öelda on. Nii kulgevad tüüpilised istungid 24 tundi, rekordiks oli midagi 46 tunni juures. Istungisaali ei tohi võtta ka toitu. Küll aga võib kasutada strateegiat, kus keegi tellib saali sissekäigu juurde 7 käigulise lõuna ja laseb lõhnadel istungisaali tungida. Lõhnad ON lubatud. Milline kirg eelnõu eest võidelda peab olema esindajates, et hääletamine ära oodata. Paneb meie poliitikute ööistungid päris mannetusse valgusesse.
Ah jaa. Ja kodanikel on õigus saali teise korruse rõdudel istuda ja pealt kuulata, mis saalis toimub. Vaikselt. Oma arvamuste hõikamine ei ole lubatud, ega muude häälte tegemine. Kodanikud saavad ainult jälgida demokraatlikku protsessi mitte selles osaleda! Muidugi saavad huvigrupid lärmata saali akende all, väljakul. Ja nii ka tehakse. Üks huvigrupp ühel pool, vastandlik huvigrupp teisel pool. Mõlemad püüavad teha nii palju lärmi kui vähegi võimalik. Inimesed oma seisukohtade eest võitlemas, millised huvitavad lahendused. Millised on tulemused? Vot seda ma ei oska öelda. Ei ole tutvunud Texase seadustega. Ainult Texaslane George Bush tuleb meelde.
Ei siiski tuleb välja, et Texas on ka paremaid USA presidente tootnud. Näiteks Eisenhower ja ... Lindon B. Johnson, minu jaoks tundmatu nimi, kuid ... milline sarnasus.
Reisil käisime vaatamas veel USA vanimat tantsusaali. Katusealune oli väga räämas, aga elu käis ja kohas oli mõnusat vaimsust. Bändid siin-seal. Ja järgmine kord, kui me mõnda kohalikku lehmapoistelinna satume, siis teeme ära järgmise duelli - mõlemal fotokaamerad taskus, kärbsed lendavad, seisame vastastikku tänaval, elanikud poevad hoonetesse peitu, päike lõõmab, üks närib heinakõrt, kuid on valmis iga hetk kaamerat taskust välja tirima, kusagil eemal häälitseb kotkas. Ja siis ühel hetkel tõmbab üks duellistidest oma kaamera taskust välja ja teine teeb kohe sama ja kumb saab enne pildi tehtud. Vot selles on küsimus... Seekord me ei saanud plaani teostada, vastane tõi vabanduseks, et "I make my shots at noon. Its because of the light!"
Põnevaks teevad siinse olemise ikkagi suures osas inimesed. Olgu selleks brasiillane, kes räägib, kuidas anakondasid koduloomadena peetakse või kohalik mees, kes unistab Siberis maaharimisest. Jap! Siberis maaharimisest. Pidevalt on meil teemaks ühiskonna varjuküljed ja tema üleüldine hoiak on "its all because of the monetary systems" ja lahenduseks, ideaaliks, eluvormiks, kus kõik probleemid saavad korraga lahendatud on "hunt, fish and grow a garden". Muidugi suur põhjus selliste seisukohtade kujunemiseks oli ilmselt asjaoludel, et ta teatud lugemisraskuste tõttu ei suutnud edukalt sooritada viimast peamist eksamit oma arstiõpingute ajal. Niisiis nüüd on ta võlgu ja ilma kraadita. Koos naisega, kes õpingud just lõpetab, kokku üle poole miljoni dollari. Seetõttu siis lahenduseks hunt, fish and grow a garden ja kui ma mainin, kui mahajäetud on Siber, seda rohkem talle sinna meeldiks minna. Ilmselt saaks isegi hakkama. Aga loodan, et ta saab parema lahenduse.
Jah, ja brasiillane. Väga huvitav tegelane. Me õpime vastastikku keeli - tema eesti ja mina portugali keelt. "Eesti on hea" ja "Eesti on hea igavesti" tulevad juba väga hästi välja. Kartsin, et viimane väljend hakkab kõlama "Eesti on hea, igav Eesti", aga ei - esimene katsetus teise eestlase peal läks väga edukalt ja brasiillane ütleb selle lause üpris veatult. Esimesed korrad läks muidugi natuke kehvemalt - "Kuidas läheb?" küsimsele teine eestlane ei reageerinud... "What are you trying to tell me?", aga nüüd saab brasiillane juba meie eestlasest kaaslase ka naeratama panna. "Brasiu ebou."
Jutud Amazonasest. Kuidas anakondasid ja paljusid muid loomi peetakse koduloomadena. Fantastiline. Või kuidas kohalikud lehmapidajad peavad teatud aastaajal oma lehmad ühest piirkonnast teise karjatama ning vahepeal jõge ületama. Jões elavad piraajad. Niisiis tuleb saata vanem, haigem, nõrgem lehm esimesena, piraajadele söödaks ja kui piraajaparv tegeleb selle vanema, haigema, nõrgemaga, siis üejäänud kari saab samal ajal turvaliselt natuke eemal jõe ületatud. Siit tuleneb ütlus "piraajade lehm" ehk siis isik, kes ohverdab ennast grupi nimel.
Või kuidas ühes kohalikus hõimus on kombeks poisit meheks saamise initsiatsioonis - käsi tuleb panna kotti, kus on suur hulk sipelgaid, kes hammustavad väga valusalt. No umbes nagu vaablase nõelamine või midagi sarnast. metafoorselt öeldakse, et see hammustus võib isegi elevandi kukutada. Mitte hammustus oleks mürgine, lihtsalt väga valus. Niisiis poiss, kes hakkab meheks saama paneb oma käe kotti, mis kubiseb sellistest sipelgatest. Kui ta valust teadvust ei kaota, siis teeb ta seda uuesti. Ja uuesti. Mul on meeles 17 korda, aga miks just 17, ma ei tea. Igatahes see ei ole lihtsalt juhmade isaste viis poisse piinata. Sealsetes metsades on selliseid sipelgaid küllaga. Kui initsiatsioon on läbi tehtud, sipelgahammustuse valu enam meest ei murra, siis ollakse ka tolle vihmametsa eluga rohkem kohanenud. Kui aga hammustus ikka murrab, siis metsas võib üpris täbarasse olukorda sattuda ja oma elugi kaotada. Palju parem on turvalises külaümbruses hammustustele tolerants saavutada.
Jap. Mul on siin endiselt huvitav. Kui enam ei ole asju, mida koha peal näha, siis palju inimesi huvitavate taustade ja juttudega. Ja mis peamine. Mul on üle pika aja aega enda jaoks. Enda mõtteid korrastada. See on võibolla siinse elu üks paremaid külgi olnud. Aga praegu - veel mõned pildid ühelt turult: huvitavad lambid, lendav siga, ja härra papagoi.
Tänan lugemast!
No comments:
Post a Comment