Lõpetuseks

Texasest sain ma tulema tuldud. Tund aega Dallasesse, 8 tundi üle ookeani ja seejärel 7 tundi Frankfurdis Tallinna lendu oodata. Pole paha. Kõik vahepealsed ootamised ka kokku arvata, siis läheb reis ikka umbes 22 tundi. Praegu ootan endiselt Frankfurdis oma järgmist lendu. Juba tunde. Oh jah. Wifi on ka tasuline. Magada ei ole saanud. Inimesed on tunduvalt külmemad kui Uues Maailmas. Tuleb tagasi harjuma asuda.

Igatahes pole paha. Esimene reis üle Atlandi, esimesed lennusõidud. Esimene õhkutõus, airborne – õhkusündimine – see jääb ikka meelde küll, kuidas Tallinn oli järsku nii pisike. Liiga pisike! Ja nii palju uusi huvitavaid tutvuseid üle terve maailma. Reeglina jäävad need tutvused kõik sellesse suvve, samas on olemas imeline facebook, mis ühendab nüüd ka minu jaoks inimesi üle maailma. Ja muidugi skype. Mitte, et oleks plaan nende tuttavatega skype’i teel suhelda, lihtsalt San Antoniost õhkusündimise ajal rääkisid kaks ameeriklast omavahel juttu ja jutu seest kostis välja „thank god for skype!“. Üks meie rahvuslikest uhkustest.

Pean mainima, et nii head päeva, kui oli mu lõpetamine, ei ole ammu olnud. Tore, et sai oma hümni kuulata, suures ruumikas kabelis püsis Eesti lipp kõrgel veel kaua-kaua, ka USA hümni laulmise ajal. Sest infotehnoloogia vedas veidi alt ja eesti hümn ei hakanud mängima ka korduvate nupuvajutuste peale. Ja mul jätkus piisavalt ennast tagasihoidvat ärevust, krambipalavikku, et ma piinliku vaikuse lahendamiseks ei päästnud päeva ega hakanud ise hümni laulma. Mul on veel mõne asja kallal tööd vaja teha.

Lõpetamine jätkus väga mõnusalt, sain pisikese tunnustuse üldisel lõpetamisel: „You are on the deans list,“ mis on hea märk. Ja kui üks lõpetamine oli läbi, tuli kohe teine ka otsa. Peale kabelis ülejäänud kursusega lõpetamist lõpetasime ka international military student office’s, kus sain veel natukene tunnustust. Natukene rohkem isegi. Aga ma ei hakka siin ometi nende vidinatega uhkustama. Tulete külla, siis näitan.

Päeva üks naeladest oli veel Eesti jalgpallikoondise võit Põhja-Iirimaa üle 4:1. Ja seda sain ka interneti vahendusel jälgida. Ja ühendus oli seekord isegi piisavalt hea otseülekande vahendamiseks. Ja mäng oli veel parem. Nii nagu sloveenia mängu järel sloveenlasele, nii sain ma sellest mängust rääkida kohalikule iiri päritolu mehele. Muidugi teadvustades, et tegemist oli Põhja-Iirimaaga, mitte Iirimaaga. Selgusetuks jäi aga, kas Iirlased (mitte Põhja-Iirlased) elaksid seepuhul meile kaasa, kas näiteks IRA oleks õnnelik, kui eestlased põhja-iirlaste väravat pommitavad või mitte.

No igatahes. Õhtu jätkus meeldivate intellektuaalsete vestlustega. Ma ei ole seda tüüpi, et läheks viimasel päeval peole ja hommikul pead valutaks. Ma olen see, kes hindab rohkem arutelusid, häid mõtteid. Ja sel kursusel oli mees, kelle arusaamad on nii paljus sarnased, kellega sai nii palju põnevat läbi mõeldud. Oh. Seda ma jään vist kõige rohkem taga igatsema. Isegi superviisoriga jõudsime kord mõttele, et mul on vaja inimesi, kes suudavad mind mõtlema panna. Hea küll, vähemalt nüüd sai mõtteainet pikaks ajaks kokku korjatud.

Minu arust igasuguse psühholoogia ja selle lähedaste teemade õppimise juures on üks põnevamaid elemente kogenumate, arukamate inimeste (tavaliselt need, kes on klassi/auditooriumi ees ja räägivad) mõtted, käitumised, isiksus, emotsioonid teatud teemade juures. Siin oli kirju seltskond. Peale lõpetamist kui üksuse ülem oli öelnud, et „now we can be friends“ mainis ta ka instruktorite puhul hea-võmm-paha-võmm taktikat. Ehk siis oli neid näiteid, kellest eeskuju võtta, ja neid vaimse tervise instruktoreid, kelle patsientidest on väga väga kahju. Jääb üle ainult loota, et nad instruktoritena tõesti olidki rohkem „paha võmmi“ rollis ja patsientidega käituvad inimlikumalt. Kuid militaariumis vahel toimuvadki kummalised lood. Vähemalt oli instruktoreid, kes andsid inspiratsiooni ainuüksi oma olemusega, mis psühholoogias on ju nii oluline.

Mis seal salata. Hinge jäigi kripeldama – oleks võinud ikka selle naljaga kaasa minna ja uurida, mis võimalused siis on USA sõjaväkke psühholoogiks sattuda. Sest nagu ma aru saan, need võimalused on head. Proffessionaale on neil vähe ja see on ka üks põhjus, miks nad õpetavad välja nii palju vaimse tervise „tehnikuid“, kellel on samas nii palju vastutust. Umbes nagu meedikuid arstidele abiks. Võibolla nad oleksidki väga õnnelikud minusuguse tegelase üle. Iseloomustus, mis ma kursuse lõpus sain oli ka täiesti hea: „Vegel will be a great asset to any military or civilian Behavioural health setting.“ Tasub ehk kontakte säilitada. Mine tea, mis tuuled puhuma hakkavad.

Aga nüüd olen kohe-kohe tagasi Eestis. Saan aknaaluse istme ka. Saan jälgida, kuidas pisike Tallinn muutub suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks saan jala kodumaa pinnale toetada, öelda „Haudi foulks!“ ja teha mõne Chuck Norrise nalja: " Kui Bell telefoni leiutas oli tal juba kaks vastamata kõnet Chuck Norriselt!“ Haa! Mis on Kalevipojal sellele vastu panna? Aga kes teab, äkki ongi Chuck Norris ka tegelikult ammu ammu Uude Maailma ümber kolinud Kalevipoeg? Ei saa olla? Pole meie genotüüp? Pole blonde juukseid ja siniseid silmi? Lahendus saab olla vaid üks – Kalevipoeg on asunud juukseid värvima ja värvilisi läätseid kandma! Olgu tal seal siis vähemalt lõbus.

... 

Kodus! Sai lennatud lõpuks Frankfurdist Tallinna. Ühes lennukis Andres Lipstokiga. Ilm oli pilvine, nii et ei saanud jälgida pisikest Eestimaad nagu peopesa peal, aga vähemalt pealpool pilvi paistis päike. Päris magama ka ei jäänud, kuigi üle 24 tunni olin üleval olnud. No ei jäänud! Lennuk maapeale, lennukist välja, pagas kätte, uksest välja, kiired pildid tervitajatega, autosse, koju. Ja siis sai kõigest muust juba pikemalt pajatada, kauboikaabut näidata, nii ka muud kraami, mis mulle anti ja mida ostsin.

Kummaline. Eestis olles tulevad teistsugused mõtted. Neli kuud tagasi unarusse jäenud mõttelõngad kerkivad taas esile. Võibolla siis ongi igal paigal oma vaim, paigale tüüpilised tavad, käitumised ja inimesed, omad intellektuaalsed väljakutsed, mis ühele või teisele selles paigas küsimusi ja mõtteid tekitab. Või on need meie suhted, meie vastutused, mis igas paigas võivad erineda. Või midagi muud. Igatahes olen tagasi tuttavatel radadel.

Hetkel on mul veel jetlag - keha arvab endiselt, et olen Texases ja tahab magama minna siis kui teised ärkavad, ärgata tööpäeva lõpus jne. Harjumine võtab ilmselt nädala või pool.

Tänan kõiki lugemast ja kaasa elamast. Loodan, et saite pisut muiata, pisut mõtteainet, pisut uudishimu. Mina jään nüüd uuesti Eesti eluga kohanema, teile külla tulema või teid külla ootama.

Ja mis edasi? Mis saab nüüd? Kas see ongi lõpp? Ei! Kõik kestab edasi...

Järgmiste juttudeni!

Andres