Tere taas. Sel nädalal jätkus praktika haiglas, kus on inimesed, keda ei saa vangi panna nende vaimse seisundi tõttu. Väikse täpsustusega - Texases on kaks sellist haiglat. Üks on maksimaalse turvalisusega, kus patsiendid on ohtlikumad, ning teine, kus nad haiglas ohtlikud ei ole, kuid ühiskonda veel ei saa lasta. Meie oleme siis mitte nii ohtlike patsientide seas. Võiks ju oodata küll, et sõjaväelises väljaõppes läheksime sõjaväehaiglasse, kuid kuna seal toimuvad teatud ümberkorraldused, siis me sinna ei saanud ja lisaks mõni instruktor ütleb, et praegusest haiglast saame me palju elavama kogemuse. Umbes sellise, mida ma olen Eestiski taga igatsenud.
Iga hommik sõidame väeosa territooriumilt üle tunni aja linnast välja, lähedal olevasse asulasse, kus haigla asub. Loomulikult õppurid kõik magavad enamuse aja sõidust. Nagu minagi. Nii hommikul sinna sõites, kui ka pealelõunat tagasi sõites. Muuhulgas mõeldi sõidu ajal välja huvitav mäng... kui sõidetakse üle augu, jõnksu või mille iganes, mis paneb auto veidi hüppama, siis vastavalt sellele, kui mitu inimest ja mis häälitsust teeb: "uouuu", "ouch", "mmmm" jne, niimitu punkti kokku tuleb.
Ja mõne aja pärast imbub haigla igasse osakonda seltskond õppureid. Nad asetavad oma seljakotid köögi-tuppa. Ja sulanduvad haigla miljöösse patsientide keskele. "Tere, kuidas läheb" ja seejärel kuulevad jutte suitsidaalsusest, hallutsinatsioonidest, tutvuvad meestega, kes panid paari Kate ja Williami. Juba mitmes lugu on kuulda sellest, kuidas inimene tahtis sooritada suitsiidi, pani maja põlema ja siis läks duši alla, voolava vee alla ootama.
Muidugi ei ole siin midagi naljakat. See on see maailm, milles nad elavad. Mida rohkem me neid mõistame, seda suurem on võimalus, et me aitame neil vähemalt osaliselt oma seisukorda parandada.
Muidugi ei saa ma rääkida kõigest detailselt. Konfidentsiaalsus ikkagi kehtib. Nii et ma ei räägigi kõigest põnevast, mis on seal haiglas juhtunud. Võibolla ainuke asi, mida tasub veel ära mainida on see, kuidas haigla sissepääsu juures on silt "teretulemast ..." ja seal juures on number. Esimesel päeval, kui me sinna läksime, oli numbriks 4. See number näitab, mitu päeva on viimasest "take down'st" ehk siis mitu päeva tagasi tuli mõni patsient töötajate poolt "maha võtta", rahusteid täis süstida ja isolatsioonituppa viia. Praeguseni on see number ainult kasvanud, loodan, et see meie sealviibimise ajal ainult jätkab kasvamist.
Lõpuks sain tehtud ka kohaliku füüsilise testi. See ei erine väga testist, mida me teeme Eestis. Usas tehakse kätekõverdused, kõhulihased ja kahe miili jooks. Eestis tehakse kätekõverdused kõhulihased ja ... umbes kahe miili jooks. Jah, et ümmardada distantsi pikkus kilomeetriteks, siis võeti peaaegu 20 meetrit distantsist ära. 2 miili eesti moodi. Mõned erinevused on veel detailides ning normides - millise tulemuse eest kui palju punkte arvestatakse.
Nemad teevad oma füüsilist treeningut ja ka füüsilisi teste hommikutundidel. Mis on täiesti loogiline, kuna see on ainuke aeg, kus päike ei lõõma, kuumakahjustusi on vähem, inimesed kaotavad vähem vett ja lisaks - unehügieeni järgi ei tasu õhtul treenida. Niisiis ärgatakse üles kell 4 hommikul, et 4:30 alustada enda treenimist. Ärkasin kell 4, läksin testi tegema. Kätekõrverdusi tegin 77, mis ülejäänutes tõi kaasa suure üllatuse, ülejäänu oli veel kesisem, kuid ikka vaadati üllatusega ja nimetati mind eriüksuslaseks ning eestlaste usa vallutuse avangardiks. Eriti kui ma mainin, et Eestis olen ma kõigest nõrguke psühholoog, ei midagi erilist.
Ega mul siin muud huvitava toimugi. Samal ajal on huvitav jälgida sündmusi Eestis. Mees tungib kaitseministeeriumisse. Saab surma õnneks keegi väga vigastada ei saanud. Minu arust üks huvitavamaid detaile kogu selle loo juures oli, kuidas ... "rahvas püsis rahulikuna... kell see ja see sisenesid majja eriükskuslased. Avanes aken, millest tulid välja kaks naisterahvast, kingad käes, nad ei paistnud šokeeritud, üks neist isegi naeratas." Parandage mind kui ma eksin, aga minu arust see näitab ainult vaimset tugevust. Ja kui ma rääkisin seda lugu paarile kaasõppurile, siis nimetati mind taaskond eestlaste usa vallutuse avangardiks.
Nüüd ma pean pisikse patriootilise kõne...
Mis siin salata. See kõik paneb mind eestlaste üle uhkust tundma. Isegi minusugune on väljamaal kõva tegija. Aina enam veenab mind, et me oleme väga vastupidavad ja tugevad mitmes mõttes. Ma arvan, et see on rikkus. Seda kergem on eestlasel minna välismaale ja tulla toime sama hästi või paremini, kui keskmine kohalik. Ja nii jookseb Eesti aina tühjemaks ja see rikkus jaotub mööda maailma laiali. Ja ega teisiti ei saagi olla - mis meid Eestis kinni hoiab? Keel? Pere? Patriootlikkus? Päris kindlasti ei ole see raha. Õnneks räägivad ka poliitikud sellest, hoiavad demograafilistel sündmustel ka pilku peal. Emapalka juba makstakse. Kutsutakse helgeid päid tagasi Eestisse, tahetakse elukvaliteeti tõsta. Et eestlasi sünniks rohkem ja rändaks vähem välja. Ah, tegelikult ei ole see üldse probleem? Khm... http://www.stat.ee/public/rahvastikupyramiid/
Mis siin salata. Ma pigem küsin endalt, kas ma tahan Eestis töötada, väikse palga ja parajate hindade keskel, et teenida välja pisike pension. Olla osa kahanevast ühiskonnast, et mitte öelda välja surevast rahvast? Sest see on mulje, mis demograafia andmeid vaadates jääb. Iive pidavat olema viimastel aastatel positiivne? Ilmselt ei ole ta seda enam väga pikka aega - see aasta on juba sündivus olnud 10% väiksem eelmisest aastast. Euroopa üks väiksemaid rahvaid. Isegi kui kõik need näitajad ja argumendid ei ole tõesed, võivad need olla just parasjagu mulle teada ja teised argumendid ei ole mind veenanud.
Ühesõnaga - kas see tore rahvas jääb püsima. Kas laev on uppumas ja kas ma tahan sellest lahkuda esimeste seas või jääda pardale. Ja päris kindlasti ei upu ta lõplikult veel minu elu ajal. Sümboolselt sobiv on seda küsida... olles ise välismaal.
Kui rääkida rahvastest ja nende püsimajäämisest, siis tuleb aga meelde üks lugu neenetsitest. Olla üks rahvastikuteadlane läinud 20. sajandi algul ja uurinud neid soomeugrilasi ning tegi järelduse: "Neid põdrakasvatajaid on vaid 20000, nad joovad hirmus palju ja ilmselt neid enam kauaks ei jätku." Olla üks rahvastikuteadlane läinud 21. sajandi algul ja uurinud neid soomeugrilasi ning tegi järelduse: "Neid põdrakasvatajaid on vaid 30000, nad joovad hirmus palju ja ilmselt neid enam kauaks ei jätku."
Rääkinud ka Gustav Suits esimeses Noor Eesti albumis, kuidas osa eesti rahvast oli olnud skeptiline oma edasipüsimises http://www2.kirmus.ee/nooreesti/sirvi.php?id=290&next=12&sub=256 Hiljem läks Eestil päris hästi. Võibolla peame siis meiegi meeles hoidma, kuidas suured pilved ja jõed sünnivad.
No comments:
Post a Comment