Esiteks pidin oma suurepärasest luksuslikust hotellist ära kolima sõjaväebaasis asuvasse hotelli. Suurepärasest keskkonnast heasse keskkonda. Nüüd saan tasuta lõuna ja õhtusöögi asemel tasuta hommikusööke, basseini asemel on läheduses spordiväljak, pesupesemise eest ei maksta enam 75 senti peale vaid maksan ise 75 senti, kahe plasmateleri asemel on üks, kahe toa asemel on üks ja vaade ei ole enam suureprärasele mitmetasandilisele ristmikule vaid golfiväljakule, kus pisikesed masinad vuravad pisikeste pallide järele. Kolimine oli ka natuke kulukas - kui üks seljakott juhtus kukkuma asfaldile sai kahjustatud fotoaparaat ja arvuti adapter. See tähendab, et enam ei näe ma milliseid fotosid ma teen, enne kui ma nad arvutisse laen, kuna displei on killustunud ning et ma ostsin omale lõpuks uue arvuti, mis oli tegelikult täiesti plaanipärane. Niisiis saan nüüd oma suurepärase uue arvutiga, uues hotellitoas klõbistada järgmise blogipostituse.
Eelmisel nädalal olime neli päeva välitreeningul. Kahju küll, kaamera jätsin koju, ei saa näidata pilte kohalikest vaablastest, kes ringi lendasid - õnneks küll sai neid näha ainult veevõtukohas, kus viibisime vaid hetke - kohalikust baasist, ega näiteks pilte tõestamaks, et me tõepoolest sõime välitreeningu ajal värsket pizzat. Kaasvõitlejad lubasid mulle küll pilte saata, aga need tulevad siis natukese aja pärast.
Niisiis välitreening - Texase suvekuumus, koos meeletu õhuniiskusega. Ilmateate lehekülg ütleb, et keskmine temperatuur oli 35 kraadi koos selle õhuniiskusega, mida ma veel kusagil mujal kohanud ei ole. Nii et kui kõndisid minut aega väljas, siis oli nahk juba märg. Lisaks muidugi Eesti välivorm, kui ma ütlesin, et see on suvine, siis nad muidugi naersid - võrreldes nende õhukese riidega on meie vorm ikka väga paks. Lisaks siis varustus, sealhulgas kuulivest/killuvest, rakmed/püstolivöö, kiiver ja relv. Koomiline oli juhtkonna meelemuutused küsimuses, mis ikkagi seljas peaks olema - küll asetasime oma salvetaskud ja veepudelid rakmetelt killuvestile ja tagasi küll võtsime ühe asja seljast ja ... oh jah. Militaarelu. Aga vähemalt oli telkides õhukonditsioneer, välivoodid ja ruumi rohkem, kui tavalises kasarmutoas - suured telgid olid.
Õppisime masinale minemist ja masinalt jalastumist (jah, see on Eesti kaitseväes kasutusel olev termin, mis ei pidavat tähendama jalaks muutumist vaid masina kastist maha ronimist - keegi jättis kooliajal Wikmani poisid lugemata), õpetatav protseduur oli karjuvalt aeglane, õnneks kuuldavasti kasutatakse reaalses elus ühtteist efektiivsemat. Lisaks harjutasime linnalahingu elementi majade puhastamine, mille käigus mind lasti korduvalt maha - taaskord tõestab, et on palju parem, kui ma militaariumis hoidun jalaväe rollist ja jään oma eriala juurde. Üks huvitavamaid asju, oli takistuste ületamine - ülesanded, mis vajasid loovat mõtlemist ja meeskonnatööd. Näiteks kuidas saada lahingmoon üle jõe, kui sul on ainult katkine sild, nöörijupp ja meeskond, mis koosneb tugevamatest ja nõrgematest liikmetest. Neil oli vastav harjutusväljak valmistatud umbes 20 takistusega, stsenaariumi ja varustusega. Suurepärane intellekti ja meeskonnaharjutus.
Ja enda jaoks kõige põnevam oli muidugi oma eriala tegevuste harjutamine välitingimustes. Saime kuueliikmelise grupiga ette valmistada ettekande lahingstressist, mille esitasime reaalselt brigaadiülemale, tõestuseks saime väikse mündi/medali tubli töö eest "For your outstanding performance". Neil on nende müntidega omad tavad ja kombed. Ning viimaks harjutasime klientide vastuvõtmist - telki püstitati vastuvõturuum, kabinetid klienditööks ja relaxion traininguks. Muidugi viimasest toast kostis lõpuks natuke norskamist ka. Igatahes suurepärane loomingulisus ja tahaks näha, kuidas see ka reaalselt välja näeb.
Muidugi ei saa ma mainimata jätta, et ma olevat esimene rahvusvaheline õppur sellel erialal, kes välitreeningu lõpuni vastu pidas. Kui eelnevalt ühe riigi ohvitserid, maid nimetamata, olid vastu põigelnud, saadi üks neist ikkagi üheks päevaks kohale, aga õhtul saadeti ta juhtkonna poolt hoopis tagasi, siis paistab, et meil koostöö sujus seal päris hästi ja edukalt. Ja ei saa mainimata jätta - Sööksin meelsamini Eesti kuivtoidupakke, kui siinseid "ettevalmistatud eineid". Imevidin - vala vesi kilekotti ja vaata kuidas sealne keemiline reaktsioon toodab kuumust, mis soojendab üpris kiiresti toidupakikese üles - on muidugi tore, aga ülejäänud toit paistab samasugust keemiat täis olevat.
Nii tore oli kuulda, kuidas üks kaasõppuritest oli ostnud omale raamatu ja leidnud sealt huvitavaid fakte Eesti kohta. Räägiti Eesti majanduslikust edust ja seda põhjendati interneti levikuga ja et "internet on Eestis inimõigus". Milline suurepärane vaheldus küsimustele "milline riigikord teil seal Eestis on?" Aga jah - vaatame, mis maailmas ja majanduses toimub. Eestis on kuuldavasti hetkel Euroopa kõige kiiremini kasvav majandus, The Econimist räägib meist kui värskendavast erandist, tööpuudus väheneb ja ma loodan, et inimesed tajuvad seda kõike ka. Samal ajal siin USAs alles plaanitakse kõiki neid kärpeid, mis Eestis juba tehtud on. Uudistes räägitakse kokkuhoidmisest ja poliitilistest aruteludest, militaariumit ma vist parem ei maini ja inimesed ise räägivad ka majandusest tumedates toonides. Kui ma mainin neile, et Eestis saadakse laste sünnitamise puhul emapalka või et riigikogus ringleb eelnõu õppemaksu kaotamise kohta ... "that grazy".
Kui sõbrad ütlevad msnis, et mulle paistab USAs meeldivat ja kas ma tahangi siit ära tulla, siis tahan küll siit ära tulla. Eestis on veel häid ja väljapaistvaid asju küllaga. Ja arengut on meie riigis ilmselt veel tükil ajal rohkem näha kui arenenud riikides. See on muide teine mõiste, mis mulle juba põhikoolis silma jäi - arenenud riigid ja arenguriigid/arenevad riigid. Mulle tundus viimane mõiste palju positiivsem kui esimene, et arenenud riik on oma arengus kusagile jõudnud ja nüüd ta seal on, aga viimased saavad areneda, läbi raskuste tähtede poole edasi. Nüüd kui Eesti kuulub ka arenenud riikide hulka, areneb ta ikka jõudsalt edasi, aga mõned arenenud riigid väga ohtrat arengut niipea vist ei näe. Loodaks, et ka neil läheb paremini muidugi. No muidugi USA kukkuv majandus on ikka kordades edukam kui Eesti tõusev majandus. Vaadakem või seda tabelit http://www.nationmaster.com/compare/Estonia/United-States/Economy Samas seal on andmeid, mis räägivad natuke Eesti kasuks ka, näiteks kuritegevuse kohapealt.
Aitab küll tänaseks. Järgmise korrani. Asun ülejäänud võrdlusi uurima.
Saturday, July 30, 2011
Sunday, July 17, 2011
Austin, poliitika, inimesed ja loomad
Eile sai jälle reisimas käidud. Texase pealinnas Austinis. Reisi meeldejäävamaid hetki oli viibimine kohalikus valges majas. Tegelikult on tegemist pruunikast graniidist hoonega, mis ei ole sugugi valge ja nimetuseks hoopis state capitol ja on ehitatud kõrgemaks kui ühendriikide valge maja. Kui palju kõrgemaks? Seven feet.
Loomulikult käisime ka hoones sees. Tehti meile seal isegi väike ekskursioon. Räägiti, kuidas Texases poliitikat tehakse. Ikka karmilt, mitte nagu seal valges majas Washingtonis. Kirjeldus oli muidugi muljetavaldav. Valitsushoone ühes tiivas on house of representatives - 150 valitud esindajat, kes vaidlevad eelnõusid rafineerituks. Kui parajsagu on mõni teema arutlusel, siis võivad esindajad sõna võtta, vajutades nuppu (esimene elektroonne süsteem valitsushoones), kui eesistuja esindaja nime nimetab, läheb aeg käima. Esindaja peab oma toolilt püsti tõusma, kõnepulti astuma ja oma mõtted edasi andma, seejuures ilma abivahenditeta nagu paberid, kõik peab tulema peast ja südamest. Aega on täpselt kümme minutit ja kui kõneleja teeb pausi rohkemaks kui kaheks sekundiks, on kõneõigus läbi. Ükskord valiti esindajatekogusse mees ratastoolis, ta ei saanud kohta kõnepuldi lähedal, niisiis pidi ta ratastooli ümber istuma, tegema tiiru ümber laudade rea ja kõnepuldini veerema. Tallegi ei antud aega rohkem kui kümme minutit.
Ja muidugi kui seaduseelnõud menetletakse, ei saa saalist lahkuda, sest siis ei ole sul enam hääletusõigust. Ja sõna võib võtta nii kaua, kuni midagi öelda on. Nii kulgevad tüüpilised istungid 24 tundi, rekordiks oli midagi 46 tunni juures. Istungisaali ei tohi võtta ka toitu. Küll aga võib kasutada strateegiat, kus keegi tellib saali sissekäigu juurde 7 käigulise lõuna ja laseb lõhnadel istungisaali tungida. Lõhnad ON lubatud. Milline kirg eelnõu eest võidelda peab olema esindajates, et hääletamine ära oodata. Paneb meie poliitikute ööistungid päris mannetusse valgusesse.
Ah jaa. Ja kodanikel on õigus saali teise korruse rõdudel istuda ja pealt kuulata, mis saalis toimub. Vaikselt. Oma arvamuste hõikamine ei ole lubatud, ega muude häälte tegemine. Kodanikud saavad ainult jälgida demokraatlikku protsessi mitte selles osaleda! Muidugi saavad huvigrupid lärmata saali akende all, väljakul. Ja nii ka tehakse. Üks huvigrupp ühel pool, vastandlik huvigrupp teisel pool. Mõlemad püüavad teha nii palju lärmi kui vähegi võimalik. Inimesed oma seisukohtade eest võitlemas, millised huvitavad lahendused. Millised on tulemused? Vot seda ma ei oska öelda. Ei ole tutvunud Texase seadustega. Ainult Texaslane George Bush tuleb meelde.
Ei siiski tuleb välja, et Texas on ka paremaid USA presidente tootnud. Näiteks Eisenhower ja ... Lindon B. Johnson, minu jaoks tundmatu nimi, kuid ... milline sarnasus.
Loomulikult käisime ka hoones sees. Tehti meile seal isegi väike ekskursioon. Räägiti, kuidas Texases poliitikat tehakse. Ikka karmilt, mitte nagu seal valges majas Washingtonis. Kirjeldus oli muidugi muljetavaldav. Valitsushoone ühes tiivas on house of representatives - 150 valitud esindajat, kes vaidlevad eelnõusid rafineerituks. Kui parajsagu on mõni teema arutlusel, siis võivad esindajad sõna võtta, vajutades nuppu (esimene elektroonne süsteem valitsushoones), kui eesistuja esindaja nime nimetab, läheb aeg käima. Esindaja peab oma toolilt püsti tõusma, kõnepulti astuma ja oma mõtted edasi andma, seejuures ilma abivahenditeta nagu paberid, kõik peab tulema peast ja südamest. Aega on täpselt kümme minutit ja kui kõneleja teeb pausi rohkemaks kui kaheks sekundiks, on kõneõigus läbi. Ükskord valiti esindajatekogusse mees ratastoolis, ta ei saanud kohta kõnepuldi lähedal, niisiis pidi ta ratastooli ümber istuma, tegema tiiru ümber laudade rea ja kõnepuldini veerema. Tallegi ei antud aega rohkem kui kümme minutit.
Ja muidugi kui seaduseelnõud menetletakse, ei saa saalist lahkuda, sest siis ei ole sul enam hääletusõigust. Ja sõna võib võtta nii kaua, kuni midagi öelda on. Nii kulgevad tüüpilised istungid 24 tundi, rekordiks oli midagi 46 tunni juures. Istungisaali ei tohi võtta ka toitu. Küll aga võib kasutada strateegiat, kus keegi tellib saali sissekäigu juurde 7 käigulise lõuna ja laseb lõhnadel istungisaali tungida. Lõhnad ON lubatud. Milline kirg eelnõu eest võidelda peab olema esindajates, et hääletamine ära oodata. Paneb meie poliitikute ööistungid päris mannetusse valgusesse.
Ah jaa. Ja kodanikel on õigus saali teise korruse rõdudel istuda ja pealt kuulata, mis saalis toimub. Vaikselt. Oma arvamuste hõikamine ei ole lubatud, ega muude häälte tegemine. Kodanikud saavad ainult jälgida demokraatlikku protsessi mitte selles osaleda! Muidugi saavad huvigrupid lärmata saali akende all, väljakul. Ja nii ka tehakse. Üks huvigrupp ühel pool, vastandlik huvigrupp teisel pool. Mõlemad püüavad teha nii palju lärmi kui vähegi võimalik. Inimesed oma seisukohtade eest võitlemas, millised huvitavad lahendused. Millised on tulemused? Vot seda ma ei oska öelda. Ei ole tutvunud Texase seadustega. Ainult Texaslane George Bush tuleb meelde.
Ei siiski tuleb välja, et Texas on ka paremaid USA presidente tootnud. Näiteks Eisenhower ja ... Lindon B. Johnson, minu jaoks tundmatu nimi, kuid ... milline sarnasus.
Reisil käisime vaatamas veel USA vanimat tantsusaali. Katusealune oli väga räämas, aga elu käis ja kohas oli mõnusat vaimsust. Bändid siin-seal. Ja järgmine kord, kui me mõnda kohalikku lehmapoistelinna satume, siis teeme ära järgmise duelli - mõlemal fotokaamerad taskus, kärbsed lendavad, seisame vastastikku tänaval, elanikud poevad hoonetesse peitu, päike lõõmab, üks närib heinakõrt, kuid on valmis iga hetk kaamerat taskust välja tirima, kusagil eemal häälitseb kotkas. Ja siis ühel hetkel tõmbab üks duellistidest oma kaamera taskust välja ja teine teeb kohe sama ja kumb saab enne pildi tehtud. Vot selles on küsimus... Seekord me ei saanud plaani teostada, vastane tõi vabanduseks, et "I make my shots at noon. Its because of the light!"
Põnevaks teevad siinse olemise ikkagi suures osas inimesed. Olgu selleks brasiillane, kes räägib, kuidas anakondasid koduloomadena peetakse või kohalik mees, kes unistab Siberis maaharimisest. Jap! Siberis maaharimisest. Pidevalt on meil teemaks ühiskonna varjuküljed ja tema üleüldine hoiak on "its all because of the monetary systems" ja lahenduseks, ideaaliks, eluvormiks, kus kõik probleemid saavad korraga lahendatud on "hunt, fish and grow a garden". Muidugi suur põhjus selliste seisukohtade kujunemiseks oli ilmselt asjaoludel, et ta teatud lugemisraskuste tõttu ei suutnud edukalt sooritada viimast peamist eksamit oma arstiõpingute ajal. Niisiis nüüd on ta võlgu ja ilma kraadita. Koos naisega, kes õpingud just lõpetab, kokku üle poole miljoni dollari. Seetõttu siis lahenduseks hunt, fish and grow a garden ja kui ma mainin, kui mahajäetud on Siber, seda rohkem talle sinna meeldiks minna. Ilmselt saaks isegi hakkama. Aga loodan, et ta saab parema lahenduse.
Jah, ja brasiillane. Väga huvitav tegelane. Me õpime vastastikku keeli - tema eesti ja mina portugali keelt. "Eesti on hea" ja "Eesti on hea igavesti" tulevad juba väga hästi välja. Kartsin, et viimane väljend hakkab kõlama "Eesti on hea, igav Eesti", aga ei - esimene katsetus teise eestlase peal läks väga edukalt ja brasiillane ütleb selle lause üpris veatult. Esimesed korrad läks muidugi natuke kehvemalt - "Kuidas läheb?" küsimsele teine eestlane ei reageerinud... "What are you trying to tell me?", aga nüüd saab brasiillane juba meie eestlasest kaaslase ka naeratama panna. "Brasiu ebou."
Jutud Amazonasest. Kuidas anakondasid ja paljusid muid loomi peetakse koduloomadena. Fantastiline. Või kuidas kohalikud lehmapidajad peavad teatud aastaajal oma lehmad ühest piirkonnast teise karjatama ning vahepeal jõge ületama. Jões elavad piraajad. Niisiis tuleb saata vanem, haigem, nõrgem lehm esimesena, piraajadele söödaks ja kui piraajaparv tegeleb selle vanema, haigema, nõrgemaga, siis üejäänud kari saab samal ajal turvaliselt natuke eemal jõe ületatud. Siit tuleneb ütlus "piraajade lehm" ehk siis isik, kes ohverdab ennast grupi nimel.
Või kuidas ühes kohalikus hõimus on kombeks poisit meheks saamise initsiatsioonis - käsi tuleb panna kotti, kus on suur hulk sipelgaid, kes hammustavad väga valusalt. No umbes nagu vaablase nõelamine või midagi sarnast. metafoorselt öeldakse, et see hammustus võib isegi elevandi kukutada. Mitte hammustus oleks mürgine, lihtsalt väga valus. Niisiis poiss, kes hakkab meheks saama paneb oma käe kotti, mis kubiseb sellistest sipelgatest. Kui ta valust teadvust ei kaota, siis teeb ta seda uuesti. Ja uuesti. Mul on meeles 17 korda, aga miks just 17, ma ei tea. Igatahes see ei ole lihtsalt juhmade isaste viis poisse piinata. Sealsetes metsades on selliseid sipelgaid küllaga. Kui initsiatsioon on läbi tehtud, sipelgahammustuse valu enam meest ei murra, siis ollakse ka tolle vihmametsa eluga rohkem kohanenud. Kui aga hammustus ikka murrab, siis metsas võib üpris täbarasse olukorda sattuda ja oma elugi kaotada. Palju parem on turvalises külaümbruses hammustustele tolerants saavutada.
Jap. Mul on siin endiselt huvitav. Kui enam ei ole asju, mida koha peal näha, siis palju inimesi huvitavate taustade ja juttudega. Ja mis peamine. Mul on üle pika aja aega enda jaoks. Enda mõtteid korrastada. See on võibolla siinse elu üks paremaid külgi olnud. Aga praegu - veel mõned pildid ühelt turult: huvitavad lambid, lendav siga, ja härra papagoi.
Tänan lugemast!
Friday, July 8, 2011
Mis vahepeal toimunud on
Tere!
Mõnda aega ei ole kirjutanud siinsetest kogemustest, on aeg end taas kokku võtta ja kirjutama asuda.
Peale rodeot kõige olulisem reis oli linna nimega Corpus Cristi ehk Kristuse keha. Kohalike seas tuntud sadama-ranna linn, kohalik Pärnu rand. Ööbisime hotellis, mille tagauksest oli merepiir umbes kahekümne meetri kaugusel. Ja taamal sadamas seisab lennukikandja, mis on tänapäevaste lennukikandjate kõrval küll pisike, umbes kolmandik moodsatest laevadest, kuid siiski suur, võimas. Õhtust sõime mere peal, peol olime linna peal ja teisel päeval saime näha delfiine - nii kohalikus akvaariumis trikitamas, kui ka ookeanis meie paadi kõrval ujumas.
Jah, siinsed reisid on väga mõnusad. Tasuta ja osavõtt on vägagi oodatud ja soovituslik. Oleks vaid elu alati nii. Samas on ka igavamaid reise. Näiteks juhtus siinsel iseseisvuspäeva, 4. juulil, et meid viidi kõigepealt San Antonio lähedal asuvasse väikelinna, kohalikule iseseisvuspäeva tähistamisele. Hommikul. Kui eriti midagi ei toimunud. Käisime ümbruse kaks korda läbi ja istusime puu alla filosofeerima. Meeldetuletuseks - filosofeerimine on minu jaoks meeldiv tegevus. Siiski mõned huvitavad-naljakad asjad jäid silma ka. Esiteks oli enamus atraktsioone sarnased sellele, mida näeb Hollywoodi filmides: partide laskmine, pudelite loopimine ja muid asju. Aina rohkem jääb mulje, et Hollywood esitab rohkem tõest infot, kui esialgu tundus. Aga siiski - kõige naljakam asi, mis sellelt laadalt silma jäi oli auto - maksa oma raha, võta kuvalda ja naudi.
Siin on väga kuiv suvi olnud ja seetõttu jäi uue aasta kõige huvitavam atraktsioon ära - ilutulestik. Et meelde tuletada rockets and bombs, mis iseseisvuse saavutamiseks kunagi lendasid. Ja samas, kui üks instruktoritest rääkis, kuidas ta Euroopas olles uue aasta pidustustel tundis end nagu sõjatandril - "kõik lasid oma ilutulestikku!" - siis võibolla ei jäänudki ma paljust ilma.
Ühel nädalavahetusel käisime ka kohalikul üritusel, kus tutvustati kultuure, mis selle koha ülesehitamisse on oma panuse andnud. Räägiti sakslastest, prantslastest, poolakatest, indoneeslastest, jaapanlastest, isegi mõnest rahvast, kellest ma pole kunagi kuulnud. Ja mina muidugi otsisin igalt poolt Eestit! Kusagil peab olema mõni sini-must-valge. Jonnakas ekspeditsioon ei olnudki väga ebaõnnestunud - lõpuks ma leppisin lähedase baltiriigiga - Leedu! Kohalikku leedukat polnud küll parasjagu kohal ja me pidime lahkuma enne kui ta oleks tagasi jõudnud, kuid sain rääkida vähemalt ta abikaasaga (pildil paremal pool) ja oma tervitused edasi saata.
Tagasi minu jaoks meeldiva teema juurde - filosoofia. Mul on eriti hea meel, et mul on siin üheks kaaslaseks psühholoog, kes alustas oma õpinguid filosoofia (ja ajalooga). Saime siin arutada juba mitmeid kummalisi dilemmasid. Ja isegi oma supervisioonis pea aasta tagasi jõudsin järeldusele, et mul on aeg-ajalt vaja rääkida inimestega, kes panevad mind mõtlema. Oh, kui hea see vahel on. Näiteks "unexpected hanging paradox", kus puhas loogika viib valedele järeldustele. Nii tore, et filosoofias ka selleni jõutakse. Ja veel toredam, et mõttemängu püütakse ikka loogika abil lahendada! Ja loomulikult! Ei tahakski, et selliseid paradokse lahendataks empiirika abil.
Paradoks ise, leebemal kujul, võiks välja näha selline. Õpetaja ütleb õpilasele, et järgmisel nädalal ühel päeval tehakse tunnikontroll, mis tuleb päris kindlasti täieliku üllatusena. Õpilane mõtleb, et kui neljapäeval ei ole tunnikontrolli olnud, siis see peab toimuma reedel, kuid siis see ei oleks üllatus. Järelikult on reede välistatud. Sama moodi välistab ta järelejäänud neljast päevast viimase, siis järelejäänud kolmest päevast viimase jne, kuni jõuab järeldusele, et tunnikontrolli ei saagi tulla. Tunnikontroll tuli kolmapäeval ja õpilasele täieliku üllatusena. "Despite significant academic interest, no consensus on its correct resolution has yet been established (Wikipedia)."
Niisiis. Nüüd on aeg minna ja osa võtta San Antonio ööelust. Et oleks taaskord meeldivaid elamusi jagada. Natuke õlleklaasi filosoofiat, natuke uusi tutvusi. Pealegi - Ida-Euroopa aksent läheb siin peale :D
Järgmiste mõtete ja kogemusteni,
Andres
Mõnda aega ei ole kirjutanud siinsetest kogemustest, on aeg end taas kokku võtta ja kirjutama asuda.
Peale rodeot kõige olulisem reis oli linna nimega Corpus Cristi ehk Kristuse keha. Kohalike seas tuntud sadama-ranna linn, kohalik Pärnu rand. Ööbisime hotellis, mille tagauksest oli merepiir umbes kahekümne meetri kaugusel. Ja taamal sadamas seisab lennukikandja, mis on tänapäevaste lennukikandjate kõrval küll pisike, umbes kolmandik moodsatest laevadest, kuid siiski suur, võimas. Õhtust sõime mere peal, peol olime linna peal ja teisel päeval saime näha delfiine - nii kohalikus akvaariumis trikitamas, kui ka ookeanis meie paadi kõrval ujumas.
Jah, siinsed reisid on väga mõnusad. Tasuta ja osavõtt on vägagi oodatud ja soovituslik. Oleks vaid elu alati nii. Samas on ka igavamaid reise. Näiteks juhtus siinsel iseseisvuspäeva, 4. juulil, et meid viidi kõigepealt San Antonio lähedal asuvasse väikelinna, kohalikule iseseisvuspäeva tähistamisele. Hommikul. Kui eriti midagi ei toimunud. Käisime ümbruse kaks korda läbi ja istusime puu alla filosofeerima. Meeldetuletuseks - filosofeerimine on minu jaoks meeldiv tegevus. Siiski mõned huvitavad-naljakad asjad jäid silma ka. Esiteks oli enamus atraktsioone sarnased sellele, mida näeb Hollywoodi filmides: partide laskmine, pudelite loopimine ja muid asju. Aina rohkem jääb mulje, et Hollywood esitab rohkem tõest infot, kui esialgu tundus. Aga siiski - kõige naljakam asi, mis sellelt laadalt silma jäi oli auto - maksa oma raha, võta kuvalda ja naudi.
Siin on väga kuiv suvi olnud ja seetõttu jäi uue aasta kõige huvitavam atraktsioon ära - ilutulestik. Et meelde tuletada rockets and bombs, mis iseseisvuse saavutamiseks kunagi lendasid. Ja samas, kui üks instruktoritest rääkis, kuidas ta Euroopas olles uue aasta pidustustel tundis end nagu sõjatandril - "kõik lasid oma ilutulestikku!" - siis võibolla ei jäänudki ma paljust ilma.
Ühel nädalavahetusel käisime ka kohalikul üritusel, kus tutvustati kultuure, mis selle koha ülesehitamisse on oma panuse andnud. Räägiti sakslastest, prantslastest, poolakatest, indoneeslastest, jaapanlastest, isegi mõnest rahvast, kellest ma pole kunagi kuulnud. Ja mina muidugi otsisin igalt poolt Eestit! Kusagil peab olema mõni sini-must-valge. Jonnakas ekspeditsioon ei olnudki väga ebaõnnestunud - lõpuks ma leppisin lähedase baltiriigiga - Leedu! Kohalikku leedukat polnud küll parasjagu kohal ja me pidime lahkuma enne kui ta oleks tagasi jõudnud, kuid sain rääkida vähemalt ta abikaasaga (pildil paremal pool) ja oma tervitused edasi saata.
Tagasi minu jaoks meeldiva teema juurde - filosoofia. Mul on eriti hea meel, et mul on siin üheks kaaslaseks psühholoog, kes alustas oma õpinguid filosoofia (ja ajalooga). Saime siin arutada juba mitmeid kummalisi dilemmasid. Ja isegi oma supervisioonis pea aasta tagasi jõudsin järeldusele, et mul on aeg-ajalt vaja rääkida inimestega, kes panevad mind mõtlema. Oh, kui hea see vahel on. Näiteks "unexpected hanging paradox", kus puhas loogika viib valedele järeldustele. Nii tore, et filosoofias ka selleni jõutakse. Ja veel toredam, et mõttemängu püütakse ikka loogika abil lahendada! Ja loomulikult! Ei tahakski, et selliseid paradokse lahendataks empiirika abil.
Paradoks ise, leebemal kujul, võiks välja näha selline. Õpetaja ütleb õpilasele, et järgmisel nädalal ühel päeval tehakse tunnikontroll, mis tuleb päris kindlasti täieliku üllatusena. Õpilane mõtleb, et kui neljapäeval ei ole tunnikontrolli olnud, siis see peab toimuma reedel, kuid siis see ei oleks üllatus. Järelikult on reede välistatud. Sama moodi välistab ta järelejäänud neljast päevast viimase, siis järelejäänud kolmest päevast viimase jne, kuni jõuab järeldusele, et tunnikontrolli ei saagi tulla. Tunnikontroll tuli kolmapäeval ja õpilasele täieliku üllatusena. "Despite significant academic interest, no consensus on its correct resolution has yet been established (Wikipedia)."
Niisiis. Nüüd on aeg minna ja osa võtta San Antonio ööelust. Et oleks taaskord meeldivaid elamusi jagada. Natuke õlleklaasi filosoofiat, natuke uusi tutvusi. Pealegi - Ida-Euroopa aksent läheb siin peale :D
Järgmiste mõtete ja kogemusteni,
Andres
Thursday, July 7, 2011
USA - Euroopa ja muu maailma laps
Pildi peal on koopia ühest kolmest laevast, millega Columbus Ameerikasse purjetas.
In fourteen hundred and ninety-two Columbus sailed the ocean blue. Ja peale seda on inimesed Euroopast, Aasiast, Aafrikast hakanud Ameerikasse tulema või on neid toodud. Kes Ameerikasse tulid? Nagu selgub - esimene laine immigrante olid nii öelda indetured servants inimesed, kes toodi Inglismaalt Ameerikasse ja töötasid lepingu alusel 3-7 aastat ainult toidu, riiete ja muude eluks vajalike asjade eest, ilma palgata. Peale seda on siia immigreerunud põgenikke maailmasõdadest, muudest sõdadest, ja muudest riikidest, kus eluolud ei ole nii head.
Nagu psühholoogia meile räägib, otsivad uusi paiku elamiseks peamiselt ekstravertsed inimesed, introvertsed jäävad pigem paigale. Mis veel USAsse rännanuid iseloomustab - jääb mulje, et väga tihti on nad olnud mingil kujul kannatanud kellegi võimu all, nagu need indetured servants, Aafrikast imporditud mustanahalised orjad või USA oma varases ajaloos ise - olles USA koloonia. Peale kuuenda korruse muusemi külastamist (koht, kust teostati John F kennedy atendaat) ostsin huvi pärast omale lugemist, muuhulgas taskuversioonis "The declaration of indipendence". Selles ajalooliselt olulises dokumendis räägitakse, kuidas Inglise kuningas neid jaburatel viisidel käsutab ning ei võta mõistlikke ettepanekuid sugugi kuulda. Motoga "vaenlased sõjas ja sõbrad rahus" - viskasid ameeriklased inglaste teepakid merre ja asusid võitlema härrasmeeste vastu sugugi mitte härrasmehelikult, ei seisnud uhkelt punaste märklaudadena sirge seljaga vaid tulistasid puude ja kändude varjust inglise paigal ja püsti seisvaid ohvitsere. Ja nii saavutasid vabaduse ... kohalikud orjapidajad.
Võim areneb, vallutab ja valitseb igas maailmanurgas. Väga vähe on neid, kes annavad oma võimu käest. USA põhjaosariikides toimus see aastatel 1780-1804 ning lõunaosariikidele suruti orjapidamise keeld põhjaosariikide poolt peale kuni lõpplahenduseni aastal 1985. Sellele järgnes veel rassiline tagakiusamine, mille vastu võitlemise tipphetki oli aastal 1963, kui Martin Luther King rääkis oma unistusest, mis suures osas täitus.
Niisiis USA on ise olnud valitsetud, orjastatud nii riigi, kui üksikisiku tasemel, siia tulevad immigrandid, kes räägivad oma tausta, millised koledused toimusid nende riigis. Ka mina rääkisin põhjalikult Eesti minevikust, 700 aastasest orjapõlvest ja 50 aastasest okupatsioonist. Ja mis ma saan tihtipeale vastuseks - ära muretse, venelased teid enam ei ründa. Ja kui ründavad, siis me tuleme appi. Ilmselt saavad ka paljud siinsed immigrandid oma loo räägitud ja sarnase vastuse. Ja ilmselt on nii olnud juba kaua aega.
Niisiis USA olles algul Euroopa laps ning Inglismaa koloonia sai tunda valitsemist. Seejärel võitles vabaks. Seejärel vähendas orjasuhteid enda sees. Ja seejärel asus võitlema halbade valitsemiskommete vastu väljaspool enda riiki. Näiteks inimõiguste eest - kui ma siia riiki tulin siis esimesel päeval antud paberite hulgas oli ka inimeõiguste deklaratsioon, mille ma huviga läbi lugesin. Inimõigused loodi (justnimelt loodi) universaalsetena.
Filosoofiline küsimus - kas eetika saab olla universaalne (kui see küsimus tundub liiga keeruline, siis võta kohe järgmine lõik)? Kas on mõni põhimõte, mis kehtib igas kultuuris sõltumata selle kultuuri kommetest ja tavadest? Selle küsimuse praktiline mõju - kui universaalseid printsiipe ei ole, siis ei saa üks kultuur teistele kultuuridele, rahvastele oma põhimõtteid peale suruda. Kui universaalne printsiip on olemas, siis saab selle printsiibi täitmist oodata, nõuda. Lisaks üks huvitav argument siia juurde - kui kultuuri olemust saab hinnata ainult selle kultuuri enda seest, selle oma põhimõtete järgi, siis kas saab olla olemas kultuuride arengut? Kui me arvame, et me ei saa hinnata teist kultuuri või teine kultuur ei saa hinnata meie kultuuri, sest me mõlemad mõtleme erinevalt ja meie kontekstid on teised, siis me ei saa öelda, et me oleme tuhandete aastate jooksul kultuurina arenenud. Sest eitades printsiipide universaalsust me ei saa hinnata tuhaneid aastaid tagasi eksisteerinud kultuure, ühiskondi ega tänapäeval meie kõrval asuvaid kultuure ja rahvaid. Minu jaoks see ütleb, et meil on mingid põhimõtted, mille järgi me hindame kultuure, mille järgi me neid järjestame, väärtustame. Isegi kui me neid põhimõtteid valjult ei teadvusta või seda teha ei taha.
USA oma kultuuride sulatuspotina on toonud endasse nii palju inimesi erinevatest maailmajagudst, rahvastest, kultuuridest. Kõikidel on omad arvamused maailmavaated hoiakud. Ja nad kuulavad tõesti huviga, isegi need, kellest seda ei ootaks on huvitatud "So how is the Estonian culture different from the American culture?" nii nagu sulavad kokku kultuurid asuvad ideed üksteise kõrvale, umbes nagu puzletükid ja lõpuks on siin kusagil olemas palju laiem ja selgem pilt maailmast, kui me oma mätta otsast näeme. Muidugi, teatud mööndustega. Siiski - sellises multikultuurses ühiskonnas, nagu seda on USA, on palju kergem jõuda lähemale universaalsetele printsiipidele, mis defineerivad kultuuride võrdluse, arengu või ka taandarengu.
Niisiis on USAs olnud palju lugusid sellest, kui halvad on kellegi päritolumaa valitsejad. Loomulikult tekivad arvamused sellest, et neid valitsejaid tuleb kuidagi mõjutada, kuidagi ohjes hoida ja sealset rahvast tuleb kaitsta. Kui ma ütlesin oma arukale vestluspartnerile, et minu unistuseks on see, et ühel päeval saab tsivilisatsioon üle sõdadest, siis tema küsimus oli, aga kuidas hoida ohjes siis rikkaid, kes vaeseid ära kasutavad.
Kuhu ma selle kõigega sihin? Euroopa laps USA olles olnud valitsetud murdis end vabaks, arenes, ja asus teisi lapsi, valitsetavaid vabaks aitama. Kas see võiks olla ühe universaalse printsiibi taga ajamine? Saada vabaks ja aidata ka teisi vabaks? Vabaks, et teha tööd enda heaks, et saada liikuda, kuhu tahad, et teha otsuseid enda eest.
Sama moodi oleme vahel kõik kellegi või millegi mõjutada. Läbi otseste käskude, sundide või manipulatsioonide tõttu. Pere, kool, riik, ka sõbrad võivad inimesi mõjutada tegema asju, mida mõjutatav ise teha ei tahaks või mis ei ole tema huvideski.
Hea küll. Sa murrad ennast vabaks. Tulistad vastase punases mundris püstiseisvad ohvitserid pikali ja saavutad võidu. Sa arened, puhastad iseennast, arened sisemiselt. Arendad autonoomiat, vabadust. Kuni avastad, et oled piisavalt tugev, et aidata ka teisi vabaks. Ja aitadki teisi. Kuidas sa tead, et sa ei käitu oma enda müütide, uskumuste põhjal? Võibolla on need inimesed hoopis teises situatsioonis, kui sina olid? Sellisel juhul nähakse sind kui samasugust valitsejat, manipuleerijat, orjastajat. Universaalsed inimõigused? Universaalsed ainult sinu arvates? Sinu kui targema arvates? Jälle üks valitsemise vorm? Universaalsed põhimõtted?
Või peaks jääma pidama isikliku vabaduse juures? Saad vabaks ja jätad teised teiste orjastada? Kui kaua ootasid eestlased valget laeva 50 okupatsiooniaasta jooksul? Jah, Merile öeldi, et valges majas seisis sinimustvalge lipp kogu aeg siseruumides, mis tähendab, et USA ei unustanud Eestit, mille peale Meri vastas, et selles ruumis polnud piisavalt tuult, et lipp lehvida oleks saanud. Ja teisest küljest on teada, et mõnele riigile sõjaga demokraatia kinkimine on üpris kasutu, kui rahvas ise oma võitlust ei ole pidama hakanud. Rahvas langeb tagasi järgmise diktaatori küüsi. Tasakaal? Kus? Kuidas seda ära tunda?
Niisiis - riikide tasemel toimub lainetena demokraatia levimine. Alates Prantsusmaast ja USAst lääne-Euroopasse, ida-Euroopasse, ja mujalegi. Protsess jätkub tänapäeval - Araabiamaailmas toimuvad järjest revolutsioonid ja tulemusteks on demokraatlikud riigid - Tuneesia, Egiptus ja Liibüas protsess jätkub.
Kui palju sarnast toimub ühiskonna tasandil? Kuivõrd on eestlased lahti saanud vabaks? 700+50 aastat on ilmselt jätnud oma jälje, mida 20+20 ei ole veel ära neutraliseerinud. Kuivõrd tunnevad eestlased end vabana? Kuivõrd tunnevad nad, et nad saavad välja öelda kõik, mis on mõttes ükskõik kellele? Või noogutatakse juuresolekul ja kirutakse seljataga? Ja kui saavutatakse juhtiv positsioon, kas siis käitutakse alluvatega kui võrdsetega või kui alama kihiga? Isegi USA sõjaväes alluvatega, sõduritega räägitakse rahulikult, käsud antakse peaaegu nagu sõbrale ja kõik on ikkagi tehtud. Emotsioonid suurepärased. Meil on veel palju õppida ja areneda.
Ja siin on üks laev, mis teise maailmasõja ajal vaikset ookeanit kärarikkana aitas hoida. Lennukikandja Lexington, praegu muuseum, oli väärt umbes 4 tundi uudistamist.
Korjates ja korrastades ideesid...
Andres
In fourteen hundred and ninety-two Columbus sailed the ocean blue. Ja peale seda on inimesed Euroopast, Aasiast, Aafrikast hakanud Ameerikasse tulema või on neid toodud. Kes Ameerikasse tulid? Nagu selgub - esimene laine immigrante olid nii öelda indetured servants inimesed, kes toodi Inglismaalt Ameerikasse ja töötasid lepingu alusel 3-7 aastat ainult toidu, riiete ja muude eluks vajalike asjade eest, ilma palgata. Peale seda on siia immigreerunud põgenikke maailmasõdadest, muudest sõdadest, ja muudest riikidest, kus eluolud ei ole nii head.
Nagu psühholoogia meile räägib, otsivad uusi paiku elamiseks peamiselt ekstravertsed inimesed, introvertsed jäävad pigem paigale. Mis veel USAsse rännanuid iseloomustab - jääb mulje, et väga tihti on nad olnud mingil kujul kannatanud kellegi võimu all, nagu need indetured servants, Aafrikast imporditud mustanahalised orjad või USA oma varases ajaloos ise - olles USA koloonia. Peale kuuenda korruse muusemi külastamist (koht, kust teostati John F kennedy atendaat) ostsin huvi pärast omale lugemist, muuhulgas taskuversioonis "The declaration of indipendence". Selles ajalooliselt olulises dokumendis räägitakse, kuidas Inglise kuningas neid jaburatel viisidel käsutab ning ei võta mõistlikke ettepanekuid sugugi kuulda. Motoga "vaenlased sõjas ja sõbrad rahus" - viskasid ameeriklased inglaste teepakid merre ja asusid võitlema härrasmeeste vastu sugugi mitte härrasmehelikult, ei seisnud uhkelt punaste märklaudadena sirge seljaga vaid tulistasid puude ja kändude varjust inglise paigal ja püsti seisvaid ohvitsere. Ja nii saavutasid vabaduse ... kohalikud orjapidajad.
Võim areneb, vallutab ja valitseb igas maailmanurgas. Väga vähe on neid, kes annavad oma võimu käest. USA põhjaosariikides toimus see aastatel 1780-1804 ning lõunaosariikidele suruti orjapidamise keeld põhjaosariikide poolt peale kuni lõpplahenduseni aastal 1985. Sellele järgnes veel rassiline tagakiusamine, mille vastu võitlemise tipphetki oli aastal 1963, kui Martin Luther King rääkis oma unistusest, mis suures osas täitus.
Niisiis USA on ise olnud valitsetud, orjastatud nii riigi, kui üksikisiku tasemel, siia tulevad immigrandid, kes räägivad oma tausta, millised koledused toimusid nende riigis. Ka mina rääkisin põhjalikult Eesti minevikust, 700 aastasest orjapõlvest ja 50 aastasest okupatsioonist. Ja mis ma saan tihtipeale vastuseks - ära muretse, venelased teid enam ei ründa. Ja kui ründavad, siis me tuleme appi. Ilmselt saavad ka paljud siinsed immigrandid oma loo räägitud ja sarnase vastuse. Ja ilmselt on nii olnud juba kaua aega.
Niisiis USA olles algul Euroopa laps ning Inglismaa koloonia sai tunda valitsemist. Seejärel võitles vabaks. Seejärel vähendas orjasuhteid enda sees. Ja seejärel asus võitlema halbade valitsemiskommete vastu väljaspool enda riiki. Näiteks inimõiguste eest - kui ma siia riiki tulin siis esimesel päeval antud paberite hulgas oli ka inimeõiguste deklaratsioon, mille ma huviga läbi lugesin. Inimõigused loodi (justnimelt loodi) universaalsetena.
Filosoofiline küsimus - kas eetika saab olla universaalne (kui see küsimus tundub liiga keeruline, siis võta kohe järgmine lõik)? Kas on mõni põhimõte, mis kehtib igas kultuuris sõltumata selle kultuuri kommetest ja tavadest? Selle küsimuse praktiline mõju - kui universaalseid printsiipe ei ole, siis ei saa üks kultuur teistele kultuuridele, rahvastele oma põhimõtteid peale suruda. Kui universaalne printsiip on olemas, siis saab selle printsiibi täitmist oodata, nõuda. Lisaks üks huvitav argument siia juurde - kui kultuuri olemust saab hinnata ainult selle kultuuri enda seest, selle oma põhimõtete järgi, siis kas saab olla olemas kultuuride arengut? Kui me arvame, et me ei saa hinnata teist kultuuri või teine kultuur ei saa hinnata meie kultuuri, sest me mõlemad mõtleme erinevalt ja meie kontekstid on teised, siis me ei saa öelda, et me oleme tuhandete aastate jooksul kultuurina arenenud. Sest eitades printsiipide universaalsust me ei saa hinnata tuhaneid aastaid tagasi eksisteerinud kultuure, ühiskondi ega tänapäeval meie kõrval asuvaid kultuure ja rahvaid. Minu jaoks see ütleb, et meil on mingid põhimõtted, mille järgi me hindame kultuure, mille järgi me neid järjestame, väärtustame. Isegi kui me neid põhimõtteid valjult ei teadvusta või seda teha ei taha.
USA oma kultuuride sulatuspotina on toonud endasse nii palju inimesi erinevatest maailmajagudst, rahvastest, kultuuridest. Kõikidel on omad arvamused maailmavaated hoiakud. Ja nad kuulavad tõesti huviga, isegi need, kellest seda ei ootaks on huvitatud "So how is the Estonian culture different from the American culture?" nii nagu sulavad kokku kultuurid asuvad ideed üksteise kõrvale, umbes nagu puzletükid ja lõpuks on siin kusagil olemas palju laiem ja selgem pilt maailmast, kui me oma mätta otsast näeme. Muidugi, teatud mööndustega. Siiski - sellises multikultuurses ühiskonnas, nagu seda on USA, on palju kergem jõuda lähemale universaalsetele printsiipidele, mis defineerivad kultuuride võrdluse, arengu või ka taandarengu.
Niisiis on USAs olnud palju lugusid sellest, kui halvad on kellegi päritolumaa valitsejad. Loomulikult tekivad arvamused sellest, et neid valitsejaid tuleb kuidagi mõjutada, kuidagi ohjes hoida ja sealset rahvast tuleb kaitsta. Kui ma ütlesin oma arukale vestluspartnerile, et minu unistuseks on see, et ühel päeval saab tsivilisatsioon üle sõdadest, siis tema küsimus oli, aga kuidas hoida ohjes siis rikkaid, kes vaeseid ära kasutavad.
Kuhu ma selle kõigega sihin? Euroopa laps USA olles olnud valitsetud murdis end vabaks, arenes, ja asus teisi lapsi, valitsetavaid vabaks aitama. Kas see võiks olla ühe universaalse printsiibi taga ajamine? Saada vabaks ja aidata ka teisi vabaks? Vabaks, et teha tööd enda heaks, et saada liikuda, kuhu tahad, et teha otsuseid enda eest.
Sama moodi oleme vahel kõik kellegi või millegi mõjutada. Läbi otseste käskude, sundide või manipulatsioonide tõttu. Pere, kool, riik, ka sõbrad võivad inimesi mõjutada tegema asju, mida mõjutatav ise teha ei tahaks või mis ei ole tema huvideski.
Hea küll. Sa murrad ennast vabaks. Tulistad vastase punases mundris püstiseisvad ohvitserid pikali ja saavutad võidu. Sa arened, puhastad iseennast, arened sisemiselt. Arendad autonoomiat, vabadust. Kuni avastad, et oled piisavalt tugev, et aidata ka teisi vabaks. Ja aitadki teisi. Kuidas sa tead, et sa ei käitu oma enda müütide, uskumuste põhjal? Võibolla on need inimesed hoopis teises situatsioonis, kui sina olid? Sellisel juhul nähakse sind kui samasugust valitsejat, manipuleerijat, orjastajat. Universaalsed inimõigused? Universaalsed ainult sinu arvates? Sinu kui targema arvates? Jälle üks valitsemise vorm? Universaalsed põhimõtted?
Või peaks jääma pidama isikliku vabaduse juures? Saad vabaks ja jätad teised teiste orjastada? Kui kaua ootasid eestlased valget laeva 50 okupatsiooniaasta jooksul? Jah, Merile öeldi, et valges majas seisis sinimustvalge lipp kogu aeg siseruumides, mis tähendab, et USA ei unustanud Eestit, mille peale Meri vastas, et selles ruumis polnud piisavalt tuult, et lipp lehvida oleks saanud. Ja teisest küljest on teada, et mõnele riigile sõjaga demokraatia kinkimine on üpris kasutu, kui rahvas ise oma võitlust ei ole pidama hakanud. Rahvas langeb tagasi järgmise diktaatori küüsi. Tasakaal? Kus? Kuidas seda ära tunda?
Niisiis - riikide tasemel toimub lainetena demokraatia levimine. Alates Prantsusmaast ja USAst lääne-Euroopasse, ida-Euroopasse, ja mujalegi. Protsess jätkub tänapäeval - Araabiamaailmas toimuvad järjest revolutsioonid ja tulemusteks on demokraatlikud riigid - Tuneesia, Egiptus ja Liibüas protsess jätkub.
Kui palju sarnast toimub ühiskonna tasandil? Kuivõrd on eestlased lahti saanud vabaks? 700+50 aastat on ilmselt jätnud oma jälje, mida 20+20 ei ole veel ära neutraliseerinud. Kuivõrd tunnevad eestlased end vabana? Kuivõrd tunnevad nad, et nad saavad välja öelda kõik, mis on mõttes ükskõik kellele? Või noogutatakse juuresolekul ja kirutakse seljataga? Ja kui saavutatakse juhtiv positsioon, kas siis käitutakse alluvatega kui võrdsetega või kui alama kihiga? Isegi USA sõjaväes alluvatega, sõduritega räägitakse rahulikult, käsud antakse peaaegu nagu sõbrale ja kõik on ikkagi tehtud. Emotsioonid suurepärased. Meil on veel palju õppida ja areneda.
Ja siin on üks laev, mis teise maailmasõja ajal vaikset ookeanit kärarikkana aitas hoida. Lennukikandja Lexington, praegu muuseum, oli väärt umbes 4 tundi uudistamist.
Korjates ja korrastades ideesid...
Andres
Subscribe to:
Comments (Atom)