Meeldejääv vestlus

"Hey! I remember, as a schoolboy, learning about the Baltic Countries of Estonia, Latvia and Lithuania. We learned about the countries and their culture and the Baltic States were a part of our circle. After the World War two you were on the other side of the Iron Curtain and we were sad. Some of us originated from those areas. But now you are back and we are glad. And remember, countries have interests, but people have friends."

Vanad ja uued kohad

Tagasi Texases. Nüüd siis juba mõnda aega. Võtan end lõpuks kokku ja kirjutan. Kirjutamist väärivaid juhtumisi on küllaga. Esiteks olen tagasi Texases, samas kohas, kus varemgi. Hotellis olen isegi peaaegu samas toas - täpsemini kõrvaltoas. Teiseks on tegemist suurepärase kursusega, millele saan vaid kiidusõnu öelda. Kolmandaks käisime Washington DCs, mis oli suurepärane kogemus. Muid pisemaid juhtumisi muidugi ka. Kõigest nüüd lähemalt.

Olles samas kohas tagasi pean mainima, et mõned inimesed ikka veel mäletavad mind ja mõni isegi nimepidi. Parim kommentaar oli: "Oh, you're still here!" Võrratu. Ja enam ei võta ma väga tõsiselt neid, kes ütlevad, et ameeriklaste sõbralikkus on pinnapealne - ma arvan, et nad lihtsalt ei jätnud endast piisavalt head muljet.

Texas ise on olnud eestlase jaoks kuum, kuigi ilm on jahedam kui siin tavaliselt. Kord käis Tartus koomik, pärit Texasest, kelle üks naljadest oli, et Eestis viibides on ta selgeks õppinud tema jaoks täiesti uue kontseptsiooni: suvejakk! See nali paneb inimesi naerma ja kanadalanna ühineb minuga öeldes, et tal on palju suvejakke. Ilm on Texases olnud ka ebatavaliselt vihmane. Kui siin olla olnud üle kahekümne kuu pikkune kuivaperiood, siis nüüd on vihma tulnud küllaga. Nii küllaga, et üleujutustes hukkus kolm inimest.

Kursus on vägev, aga kuna tegemist on sõjaväelise väljaõppega, siis ... Sellest kuulevad kolleegid. Hiljem.

Külastasime Washington DCd. Kui New York oli särav ja kõrgustesse püüdlev, siis Washington oli rahulik ja elegantne. Kapitoolium, senat, kaks senaatorit, kellega sai kätt suruda, Eesti ja Kanada saatkond, valget maja sai aia tagant kiigata, memoriaalid presidentidele, Martin Luther Kingile ja erinevatele sõdadele ja erinevad muuseumid. Igaüks omamoodi ahhetamapanev. Alustame krõbedamate teemadega.

Holokausti muuseum. Terve hoone pühendatud genotsiidile, mida viisid läbi Hitleri natsid juutide (ja teiste) peal. Mnjaa. Loomavagunist läbi astudes mõtlesin, et sellistes küüditati ilmselt ka eestlasi Siberisse. Hästi organiseeritud, ihukarvu ärritav näitus. Ja näituse lõpus on seina ääres rida lippe, juures silt "Flags of the liberators". Nende hulgas nõukogude liidu lipp.

Samal õhtul olime ühe kahetärniga kindrali vastuvõtul, kes mainis muuhulgas, kui palju tal on karjääri jooksul olnud kasu psühholoogiaalastest loengutest. Šampuseklaasid käes, inimesed läbisegi, Eesti kaitseatašee ei tulnudki, noppisin suupisteid taldrikule, kui juurde astus vanem meesterahvas, endine kõrgem sõjaväelane. Ta rääkis, et enne teist maailmasõda, oli ta koolipoisina õppinud balti riike, Eesti, Läti ja Leedu, nende kultuuri ja kombeid: "They were one of our circle." Ja et raudne eesriie ameeriklastele ei meeldinud, näiteks kuna paljud ameeriklased olid pärit nendest raudse eesriide tagustest aladest, näiteks Poolast. Aga nüüd... "Now you are back!" "Glad to be back!" Ja juhatasin härrasmehe kahe lätlase juurde.

Kapitoolium oli võimas. Ma olen aina enam veendunud arhitektuuri olulisuses. Riiki üles ehitades on ehitistel omapärane tähtsus. Mõnedel vallutajatel on ajaloos olnud kombeks võidetud võimu hooned lammutada ja enda omad asemele ehitada. Egiptust sümboliseerivad püramiidid, Vana Rooma seostub colloseumiga, Vana Kreeka ehk Panteoniga, Londoni Big Ben, Pariisi Notre Dame Ja Eiffeli torn. Washingtonist jääb meelde kapitooliumi külastus, Eriti selle keskne kuplialune ruum, dome. See oli ahhetamapanev elamus. Ja seda ahhetust ilmselt ju ka taodeldakse. Kui suudetakse arhitektuuriga inimesed ahhetama panna, siis on juba suur osa võimust käes või mis?

Memoriaald, teine maailmasõda, korea sõda (mille memoriaali sõjaväelased, ma usun, oskavad hinnata), vietnami sõda ning Jeffersoni, Roosewelti, Martin Luther Kingi ja Linqolni memoriaalid. Neist tahaks mainida Roosewelti. Mees, kes tuli USAs võimule 30ndatel, suure depressiooni ajal ja jätkas võimul kuni teise maailmasõja lõpuni. Iga haritud inimene on ilmselt näinud pilte, kuidas istuvad koos Roosewelt, Churchill ja Stalin, plaanides vasturünnakut natsisaksamaale. Kas teate, miks nad istuvad? Rooseweltist järgmine president, Truman on selles seltskonnas juba püstijalu. Nimelt põdes Roosewelt lastehalvatust, mistõttu ta liikus ratastoolis. Tolle aegse meedia toel ei saanud suurem osa inimestest sellest teada, kuna televisioonis esinedes  näidati tema ülakeha ja olgem ausad, kes nende istuvate riigipeade pilte vaadates üldse sellisele mõttele tuleks? Nii et samal ajal kui teised kasutasid propaganat, et teha ennast elust suuremaks, kasutas tema meedia omapärasid, et paista normaalse, terve inimesena. Vat kus lugu.

Jah. Nii või teisiti, sai ka suurepärane Washingtoni reis läbi. Pentagon nähtud, varsti Houstonisse ja NASAsse. Vahepeal saab aga väga huvitavaid vestlusi maha peetud. Eriti rõõmustan võimaluse üle filosoofeerida egiptlase-araablasega. Hmm... Jaa. Meile, Euroopas tundub võõras ja ohtlik. Araablane, islam jne. Mnjah. Samal ajal, kui Euroopas kestis keskaeg, tegid islamiusulised mitmeid teadussaavutusi, araabia numbrite süsteemi loomine on ehk hea näide. Või algebra loomine - tuttav nimi, aga suurem osa inimestest ei tea ilmselt, mida see tähendabki. Või siis vana kreeka filosoofide tööd, mis ilma islamita ilmselt tänapäevani poleks säilinud. Suur osa töödest ju ei säilinudki.

Olgu ekstreemse islamiga kuidas on, aga sealses mõttemaailmas peab olema pärle. Kasvõi selle pärast, et üks nende nõudeid on pidevalt teadmisi juurde hankida ja lugeda. Ja olgu pärlitega kuidas on, araabia maailm, araabia liiga, mis koosneb üle kahekümnest riigist, koondab üle neljasaja miljoni inimese ja asub kohe Euroopa Liidu naabruses, teiselpool Vahemerd. Viisakas oleks naabritest aru saada ja nendega suhelda. Siiani on päris huvitav olnud, mitmed ideed on inspireerivad, isegi kui nende kõigiga ei nõustu. Teravamaid teemasid, nagu Iisraeli ja Palestiina konfliktid oleme siiani suutnud ... Noh, mitte päris vältida, aga mitte ka liiga teravaks ajada, vähemalt mitte meie omavahel. Aga ka teravamatel vestlustel võivad olla meeliülendavad ja inimesi liitvad tulemused. Parem teravad vestlused kui muud teravad asjad.

Minu New York ja me oleme nii vabad

Vahepeal on aega möödunud ja palju vett merre voolanud. Naastes eelmiselt koolituselt Texases, saadeti koos minuga Eestisse tagasi kutse. Mind soovitati järgmisele kursusele. Tolle aegne psühholoogiateenistus pani vastavad rattad käima ja siin ma jälle olen. Texases. Samas hotellis, kus eelmine kord alustasin. Samal korrusel. Täpselt kaks aastat tagasi olin kõrvaltoas. Omamoodi Deja Vu.

See aasta või natuke pikemgi periood on minu jaoks üleüldse olnud omamoodi korduste aasta. Teha veelkord asju, mida on juba tehtud. Muidugi selgub, et kõik on alati uues kuues. See, mis oli enam ei kordu, vähemalt mitte üks-ühele. Nagu Vana-Kreeka filosoof Herakleitos on öelnud, et samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Vahel on samas jões olla hea, vahel mitte nii hea, aga mitte kunagi täpselt sama, mis oli varem. Üks vanasõna (ma enam ei mäleta, kas hiina või jaapani päritolu) viib selle mõtte äärmusesse, öeldes, et "ära mine sinna, kus sul kunagi on hea olnud". Võibolla see tähendab, et kui mälestused on head olnud, siis võib nendes pettuda ja hea mälestus saada rikutud, meepotti kukub tõrvatilk. Eks paistab, kuidas kujuneb minu teine reis Texases.


Enne Texast lendasin hoopis New Yorki, Diinale külla. Lend üle ookeani oli huvitav, nagu ikka väikse turbulentsi ja rappumise saatel. Juba Ameerika mandri kohal olles ja peagi New Yorki jõudes rüüpasin topsist teed ja vaatasin lennukiaknast välja, nautides vaadet. Eriti huvitav oli jälgida, kuidas lennuk pilve sisse lendas. Aga keset pilve oli õhuauk, mis tähendab, et murdosa sekundiks olime terve lennukiga vabalangemises. Tee lendas kõrge kaarega topsist välja. Siin-seal käisid kiljatused ja lennuki tagaosas vajati meditsiinilist abi. Õnneks ei olnud midagi liiga halba juhtunud, inimesed kõik elus ja terved, aga ehmatus oli mõnel küll. Isegi stjuardessil, kes ühel hetkel minust möödudes küsis: "Are you not worried yet?" Ülejäänud lend sujus veidi ärevalt, kuid maandusime ilusti. Lendamine on siiski üks turvalisemaid viise reisimiseks.

Aga siis aga siis... New York, New York! Võrratu, kärarikas, rahvarohke, kõrge. Kohtusime Diinaga New York Penn Stationis, läksime edasi Brooklini panime mu kompsud maha ning läksime linna peale. Käisime läbi pargist, kus muusikud ja muud kunstnikud, artistid, andekad inimesed iga nurga peal midagi ette võtsid. Ühes kohas mängiti trumme, teises mängis terve bänd, kolmandas kirjutati võrratus kalligraafias asfaldile inspireerivaid sõnumeid, neljandas nurgas koguti inimeste lugusid, mis iganes see lugu parajal hektel kellelgi on. Ühesõnaga, andekad inimesed tulevad tänavale ja näitavad enda loomingut. Milline võrratu park. Oleks Eestis ka mõni selline.

New Yorgis veedetud päevade jooksul käisime Diinaga veel mitmes kohas, mõnda vedas mind Diina, mõnda kohta tahtsin ise minna, siis Diina vedas mind sinna. No ma ei orienteerunud veel New Yorgis nii hästi. Aga ma õppisin. Osa ajast hulkusin ise ringi, sain linna ja metrooplaani tunduvalt paremini selgeks. Milline imelihtne linn. Linnaplaneerimises eristatakse kolme tüüpi linnasid. Ühed on arhitektide ja linnaplaneerijate poolt ette planeeritud ja ellu viidud, nende linnade kaartidel on näha selgelt mingisugust mustrit, justkui joonlauaga tõmmatud. Teised linnad on ise aegade jooksul tekkinud: kõigepealt keskus, kust lähevad peamised teed välja nagu ämblikuvõrgus, teedele tekivad uued pisemad keskused, mis hakkavad järgmisi võrgustikke looma jne, moodustades sellise lumehelvest või ämblikuvõrku meenutava rägastiku. Kolmas variant on eelmise kahe kombinatsioon. New York või vähemalt Manhattan New Yorgi peamise linnaosana on ilmselgelt arhitektidce ja linnaplaneerijate poolt loodud, väga lihtsa ja arusaadava süsteemina. ruudustik. Isegi linna keskel olev Central Park on täpselt nelinurkne, justkui täppistööna välja lõigatud linnast. Väga lihtne orienteeruda.

Kui parkidest juba juttu, siis jätkame parkidega. Kõrghooneid täis linna kirjeldamise alustamine parkidest on kummaline ja intrigeeriv, aga seda parem. Central Park. Keset Manhattanit 3,4 ruutkilomeetrit rohelust. Täis erinevaid kujusid, veekogusid, sildu ja muud. Nägin kuju, mis sümboliseeris Alice imedemaalt lugu, Hans Christian Anderseni kuju, ühe Poola kuninga kuju hobuse seljas ja minu jaoks üks huvitavamaid asju, mida ma vist elus üldse olen näinud Egiptuse obelisk "Kleopatra nõel". See asus muuseumi The Metropolitan läheduses, mida ma ka külastasin ja millest ma hiljem ka räägin. Näha keset rohelust, ilma igasuguste ootusteta tuhandeid aastaid vana kõrgusesse ulatuvat ja hieroglüüfe täis tonne kaaluvat kivimürakat... Võibolla on asi selles, et ma lihtsalt ei ole veel Egiptuses käinud. Central Parki veel üks meeldejääv koht oli ring, millesse oli kirjutatud "Imagine". See ring ja kiri on lähedal paigale, kus John Lennon maha lasti. Imagine all the people...

Veel oli üks tore park Union Park. Mõnus oli koos oravatega aega veeta.

Lähme tagasi muuseumisse The Metropolitan. Niivõrd-kuivõrd kokkusattumusena viisin end enne USAsse tulemist kurssi erinevate iidsete kultuuride ja impeeriumitega. Võrratu ajalugu. Ja muuseumis The Metropolitan, üllatus-üllatus, oli enamus neist esindatud oma arheoloogiliste leidudega, kunstiga, jäänustega. Egiptus, Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Bütsants, Lähis-ida ja araabiamaad, Vana-Hiina, Vana-India, Keskaegne Euroopa, Ameerika ajalugu. Vaaraode kujud ja sarkofaagid, Roomlaste skulptuurid, Araablaste vaibad, Samuraide raudrüüd, erinevate kultuuride iidsed relvad jne jne. Seda oli palju. Käisin kahel päeval. Lihtsalt kõndisin läbi ja ahmisin endasse mida sain. Huvitav on vaadata, kuidas tänapäevane impeerium esitleb oma eelkäijate pärandit. Imetlusväärne. Ei ole vaja leiutada jalgratast, ega otsida nõelu heinakuhjast.

Kahjuks oli lennates, nii New Yorki jõudes kui ka sealt lahkudes ilm pilvine. Seetõttu ei näinud linnavaadet väga kõrgelt. Või noh. Empire State Building hoone 86 korruselt oli vaade väga muljetavaldav. See on tunduvalt kõrgemal kui Tallinna teletorni tipp. Vaatad läbi raudvõrestiku, ilma, et klaas ees oleks. Linnamüra kostab. Igas suunas vaadates, nii kaugele kui silm ulatub, paistab linnakuma. Veetsin seal üle tunni aja, tegin päris mitu tiiru. Kohale jõudsin täpselt sobival ajal, kui veel valge oli, siis nägin vaadet päevavalguses ja mõni aeg hiljem juba pimedas. See vaade jättis mulle sügava mulje. Kui on minek New Yorki, siis soovitan linnaga tutvumist sellest vaatest alustada.

Häid vaateid linnale oli veel. Brooklyn Bridge, ehk silla pealt vaade Manhattani kõrghoonetele. Legendaarne vaade. Juba sild ise oli väga võimas. Ja kõrghooned pimedas tuledes. Taaskord võrratu. Kolmas võrratu vaade linnale oli praami pealt. Praam, mis sõidutab tasuta inimesi Manhattanilt Staten Islandile. Sellelt praamilt avanes ka teine oluline vaade, nimelt vaade Vabadusesambale, tõrvikut hoidvale prantslaste poolt kingitud Rooma vabaduse jumalannale. Oluline sümbol ameeriklaste jaoks. Mõned ütlevad et kuju on kole. Mina selles koledust küll ei näinud. Ta oli võibolla veidi pisem, kui meediast, filmidest ja mujalt on mulje jäänud, aga siiski minu poolse austuse ära teeninud. Just sümbolite ja sümboolsuse tõttu. Vabadusejumalanna, kes seisab ahelatel ja tervitab ameerikasse saabujaid, immigrante aastast 1886. Sümboleid jagub sellel kujul veel ja veel. Minu austuse on see kuju ära teeninud. Isegi kui ta on ajahamba poolt puretud.

Vabadusega seotud sümbolite hulgas on ameeriklaste jaoks olulise tähtsusega maailmakaubanduskeskuse hoonete varisemine, 9/11 sündmused. Käisime vaatamas. Mõlema kokku varisenud hoone piirides langeb vesi alumisele tasandile, kust ta voolab endise hoone piiride keskel olevasse ruudukujulisse sügavikku. Hoonete piirid on täidetud hukkunute nimedega. Sügavikke ümbritseb park, kuhu on istutatud mitmed puud, muuhulgas taaskord olulise sümboolse tähendusega Survivor tree, ehk ellujäänu puu. Puu, mis leiti hoonete rusudest, mis siiani elab ja kasvab edasi. Viitab vastupidavusele, sisendab lootust ja järjepidevust. Ma arvan, et väga olulise sümboolse tähtsusega puu. Lootust ameeriklastele ja paiga külastajatele annab ka uue kõrghoone ehitus, juba päris kõrge Freedom Tower, mille ehitus on käimas ja ehitust saab mälestuspaigast ka jälgida. Mälestuspaik ja ehitusplats ei ole eraldatud läbipaistmatu aia, vaid läbipaistva kattega. Väga huvitavad sümbolid.

Muidugi käisime veel kohalikku kultuuri uudistamas. Olen pikka aega tahtnud külastada mõnda comedy clubi. Mitte neid, mida nüüd juba ka Eestis tehakse, kus käivad mõned endale nime teinud välismaalased vaid selline klubi, kus artistid oma materjale katsetavad ja lihvivad. Sisuliselt professionaalse huumori tegemise köögipool. Sain, mida ootasin. Oli paremaid ja mitte nii häid nalju. Meid Diinaga pandi istuma lava lähedale, ilmselt kui huvitavad välismaalased nagu meie kõrval istuvad Taanlasedki, kellega võib nalja saada. Natuke sai ka. "Estonians? I don't even know where that is! I'll just call you russians! You were a part of the russian empire, weren't you?" "That was a long time ago!" "Yeah, like 3 or 4 years ago. We are so free..."

Käsime vaatamas New Yorgi Eesti maja. Kuidagi ootamatu oli kuulda eesti keelt. Aga tõepoolest. Sain teada, et Eesti maju, seltse ja muid ühendusi on üle terve ameerika paar tosinat. Ajalehte antakse välja juba 65 aastat, nii palju kui lehte lugeda jõudsin, päris huvitav. Aga uued põlvkonnad kasvavad peale...

Reedel pakkisin oma kotid kokku, läksin John F Kennedy lennujaama. Taaskord üks sümboolselt vabadusega seonduv nimi. Sain lennukile ja mõningase viivutsega olime õhku tõusnud. Airborne - õhkusündinud. Kuigi hoiatati, et San Antonio kohal on äikesetormid, kulges lend ja maandumine ilma viperusteta ja kohale jõudes oli ka ilm selgem. Tuttavad inimesed. Hotelli administraatoriga oli rõõmus taaskohtumine, mida me kõike üksteisest ja omavahelistest vestlustest mäletasime ja kas tõesti on sellest poolteist aastat möödas. Sõjaväe esindaja oli ka ikkagi olemas, tutvustas ajakava, materjale, mida ma eelmisel korral olin juba läbi lugenud, nagu näiteks bussigraafik või inimõiguste deklaratsioon. Muuhulgas oli mulle antud materjalide hulgas eesti kultuuri tutvustus. Hämmastav on see, kui palju USA sõjavägi teab eesti kultuuri kohta. Kui paljud teist näiteks teadsid, et eestlastel on kombeks katsikule minna... tüdruku puhul tordiga ja poisi puhul (sweet pastry)... keeksiga? Koogiga? See on vist üks nendest asjadest, mida teavad ainult vanemad põlvkonnad ja USA sõjavägi.

Järgmiseks päevaks planeeritud väljasõit jäi aga kahjuks ära. Vihmasajud muidu kuivas Texases jätkusid ning võtsid juba suuremaid mõõtmeid. Üleujutustes oli hukkunud kaks naisterrahvast ning üht teismelist otsiti taga. Järgmine kord, kui siin hoiatatakse, et vihmasaju tõttu tuleb siseruumides olla, siis ma sellesse enam irooniaga ei suhtu. Nii et veetsin nädalavahetuse suures osas hotellitoas. Deja Vu.

Ja varsti algab taaskord enese koolitamine. Ootan seda huviga. Õppida ei saa ju kunagi liiga palju. Teadmised on ju niivõrd olulised. Nagu ka Vana-Rooma filosoof, endine ori, Epiktetos on öelnud: "Ainult haritud saavad olla vabad." Ehk et mida enam haritust, mida rohkem teadmisi, seda rohkem teadlikke valikuid, seda rohkem vabadust. Või mis?

Mina jään igatahes taga igatsema New Yorki, Diinat. Tahaks juba jälle uusi tuntud ja vähemtuntud paiku ja nurgataguseid avastada. Lõbus oli Suures Õunas.

Lõpetuseks

Texasest sain ma tulema tuldud. Tund aega Dallasesse, 8 tundi üle ookeani ja seejärel 7 tundi Frankfurdis Tallinna lendu oodata. Pole paha. Kõik vahepealsed ootamised ka kokku arvata, siis läheb reis ikka umbes 22 tundi. Praegu ootan endiselt Frankfurdis oma järgmist lendu. Juba tunde. Oh jah. Wifi on ka tasuline. Magada ei ole saanud. Inimesed on tunduvalt külmemad kui Uues Maailmas. Tuleb tagasi harjuma asuda.

Igatahes pole paha. Esimene reis üle Atlandi, esimesed lennusõidud. Esimene õhkutõus, airborne – õhkusündimine – see jääb ikka meelde küll, kuidas Tallinn oli järsku nii pisike. Liiga pisike! Ja nii palju uusi huvitavaid tutvuseid üle terve maailma. Reeglina jäävad need tutvused kõik sellesse suvve, samas on olemas imeline facebook, mis ühendab nüüd ka minu jaoks inimesi üle maailma. Ja muidugi skype. Mitte, et oleks plaan nende tuttavatega skype’i teel suhelda, lihtsalt San Antoniost õhkusündimise ajal rääkisid kaks ameeriklast omavahel juttu ja jutu seest kostis välja „thank god for skype!“. Üks meie rahvuslikest uhkustest.

Pean mainima, et nii head päeva, kui oli mu lõpetamine, ei ole ammu olnud. Tore, et sai oma hümni kuulata, suures ruumikas kabelis püsis Eesti lipp kõrgel veel kaua-kaua, ka USA hümni laulmise ajal. Sest infotehnoloogia vedas veidi alt ja eesti hümn ei hakanud mängima ka korduvate nupuvajutuste peale. Ja mul jätkus piisavalt ennast tagasihoidvat ärevust, krambipalavikku, et ma piinliku vaikuse lahendamiseks ei päästnud päeva ega hakanud ise hümni laulma. Mul on veel mõne asja kallal tööd vaja teha.

Lõpetamine jätkus väga mõnusalt, sain pisikese tunnustuse üldisel lõpetamisel: „You are on the deans list,“ mis on hea märk. Ja kui üks lõpetamine oli läbi, tuli kohe teine ka otsa. Peale kabelis ülejäänud kursusega lõpetamist lõpetasime ka international military student office’s, kus sain veel natukene tunnustust. Natukene rohkem isegi. Aga ma ei hakka siin ometi nende vidinatega uhkustama. Tulete külla, siis näitan.

Päeva üks naeladest oli veel Eesti jalgpallikoondise võit Põhja-Iirimaa üle 4:1. Ja seda sain ka interneti vahendusel jälgida. Ja ühendus oli seekord isegi piisavalt hea otseülekande vahendamiseks. Ja mäng oli veel parem. Nii nagu sloveenia mängu järel sloveenlasele, nii sain ma sellest mängust rääkida kohalikule iiri päritolu mehele. Muidugi teadvustades, et tegemist oli Põhja-Iirimaaga, mitte Iirimaaga. Selgusetuks jäi aga, kas Iirlased (mitte Põhja-Iirlased) elaksid seepuhul meile kaasa, kas näiteks IRA oleks õnnelik, kui eestlased põhja-iirlaste väravat pommitavad või mitte.

No igatahes. Õhtu jätkus meeldivate intellektuaalsete vestlustega. Ma ei ole seda tüüpi, et läheks viimasel päeval peole ja hommikul pead valutaks. Ma olen see, kes hindab rohkem arutelusid, häid mõtteid. Ja sel kursusel oli mees, kelle arusaamad on nii paljus sarnased, kellega sai nii palju põnevat läbi mõeldud. Oh. Seda ma jään vist kõige rohkem taga igatsema. Isegi superviisoriga jõudsime kord mõttele, et mul on vaja inimesi, kes suudavad mind mõtlema panna. Hea küll, vähemalt nüüd sai mõtteainet pikaks ajaks kokku korjatud.

Minu arust igasuguse psühholoogia ja selle lähedaste teemade õppimise juures on üks põnevamaid elemente kogenumate, arukamate inimeste (tavaliselt need, kes on klassi/auditooriumi ees ja räägivad) mõtted, käitumised, isiksus, emotsioonid teatud teemade juures. Siin oli kirju seltskond. Peale lõpetamist kui üksuse ülem oli öelnud, et „now we can be friends“ mainis ta ka instruktorite puhul hea-võmm-paha-võmm taktikat. Ehk siis oli neid näiteid, kellest eeskuju võtta, ja neid vaimse tervise instruktoreid, kelle patsientidest on väga väga kahju. Jääb üle ainult loota, et nad instruktoritena tõesti olidki rohkem „paha võmmi“ rollis ja patsientidega käituvad inimlikumalt. Kuid militaariumis vahel toimuvadki kummalised lood. Vähemalt oli instruktoreid, kes andsid inspiratsiooni ainuüksi oma olemusega, mis psühholoogias on ju nii oluline.

Mis seal salata. Hinge jäigi kripeldama – oleks võinud ikka selle naljaga kaasa minna ja uurida, mis võimalused siis on USA sõjaväkke psühholoogiks sattuda. Sest nagu ma aru saan, need võimalused on head. Proffessionaale on neil vähe ja see on ka üks põhjus, miks nad õpetavad välja nii palju vaimse tervise „tehnikuid“, kellel on samas nii palju vastutust. Umbes nagu meedikuid arstidele abiks. Võibolla nad oleksidki väga õnnelikud minusuguse tegelase üle. Iseloomustus, mis ma kursuse lõpus sain oli ka täiesti hea: „Vegel will be a great asset to any military or civilian Behavioural health setting.“ Tasub ehk kontakte säilitada. Mine tea, mis tuuled puhuma hakkavad.

Aga nüüd olen kohe-kohe tagasi Eestis. Saan aknaaluse istme ka. Saan jälgida, kuidas pisike Tallinn muutub suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks saan jala kodumaa pinnale toetada, öelda „Haudi foulks!“ ja teha mõne Chuck Norrise nalja: " Kui Bell telefoni leiutas oli tal juba kaks vastamata kõnet Chuck Norriselt!“ Haa! Mis on Kalevipojal sellele vastu panna? Aga kes teab, äkki ongi Chuck Norris ka tegelikult ammu ammu Uude Maailma ümber kolinud Kalevipoeg? Ei saa olla? Pole meie genotüüp? Pole blonde juukseid ja siniseid silmi? Lahendus saab olla vaid üks – Kalevipoeg on asunud juukseid värvima ja värvilisi läätseid kandma! Olgu tal seal siis vähemalt lõbus.

... 

Kodus! Sai lennatud lõpuks Frankfurdist Tallinna. Ühes lennukis Andres Lipstokiga. Ilm oli pilvine, nii et ei saanud jälgida pisikest Eestimaad nagu peopesa peal, aga vähemalt pealpool pilvi paistis päike. Päris magama ka ei jäänud, kuigi üle 24 tunni olin üleval olnud. No ei jäänud! Lennuk maapeale, lennukist välja, pagas kätte, uksest välja, kiired pildid tervitajatega, autosse, koju. Ja siis sai kõigest muust juba pikemalt pajatada, kauboikaabut näidata, nii ka muud kraami, mis mulle anti ja mida ostsin.

Kummaline. Eestis olles tulevad teistsugused mõtted. Neli kuud tagasi unarusse jäenud mõttelõngad kerkivad taas esile. Võibolla siis ongi igal paigal oma vaim, paigale tüüpilised tavad, käitumised ja inimesed, omad intellektuaalsed väljakutsed, mis ühele või teisele selles paigas küsimusi ja mõtteid tekitab. Või on need meie suhted, meie vastutused, mis igas paigas võivad erineda. Või midagi muud. Igatahes olen tagasi tuttavatel radadel.

Hetkel on mul veel jetlag - keha arvab endiselt, et olen Texases ja tahab magama minna siis kui teised ärkavad, ärgata tööpäeva lõpus jne. Harjumine võtab ilmselt nädala või pool.

Tänan kõiki lugemast ja kaasa elamast. Loodan, et saite pisut muiata, pisut mõtteainet, pisut uudishimu. Mina jään nüüd uuesti Eesti eluga kohanema, teile külla tulema või teid külla ootama.

Ja mis edasi? Mis saab nüüd? Kas see ongi lõpp? Ei! Kõik kestab edasi...

Järgmiste juttudeni!

Andres

Ikka veel lõpusirgel

Hoiatus! Linke on tekstis palju! Kõikide uurimine võtab palju aega! Vajutada omal vastutusel!
................................................................................................................
Mis siin salata. Nüüd, kui lõpp hakkab paistma, on tekkinud lõpuks tunne, et tahaks jääda. Siis kui üks kursakaaslane tegi koos ühe instruktoriga nalja, et võiks Vegeli eestlaste käest ära napsata, äkki oleks pidanud naljaga kaasa minema ja vaatama, milleni see oleks jõudnud. Aga ei, tulen tagasi. Vähemasti... kui George Carlin ütles, et meie ühiskond on alla käimas, maailmasse sündides saad pileti sellele šoule, et näha kuidas kõik kokku kukub ja USAsse sündides saad pileti lausa esiritta. Eestisse sündides saab näha kogu protsessi kui suurendusklaasi all - terve rahva kokku kuivamise näol, ilma, et keegi väga häält teeks. Peale mõne üksiku, nagu Taagepera. Näiteks vahel selgub, et nälgivate teismeliste arv Eestis on juba 16%!

Isegi kui see arv on mingitel põhjustel üle paisutatud, midagi ta ikkagi näitab. Et nii vähe, kui meil riigis meie väikse ja kahaneva rahva seas lapsi on, siis isegi nende eest pole piisavalt hoolitsetud.










Laulev revolutsioon

Nagu eelmisel korral sai juba mainitud/lubatud, näitasin siin ära laulva revolutsiooni filmi ka ülejäänud kursusekaaslastele. Kõik ei saanud näha, kuid enamus olid huvitatud ja parajal hetkel vabad ka. Vahepeal tuli lõunapaus teha ja siis edasi vaadata. Enamus olid edasi vaatamise ajaks tagasi ja üks, kes ei olnud tundus hiljem huvi, kuidas lugu ikkagi lõppes, kas läks Berliini müüri lammutamiseni välja? Üks, kes on meie kultuurist kõige rohkem huvitatud olnud, sõnas, et "you've got a proud herritage!" ja "Thank you for teaching us a better way of doing things!" Sain isegi mehise kallistuse! Ja siis ühe naiseliku ka. Igatahes - kui lähen veel kuhugi reisima, võtan selle filmi kaasa.

Ja nagu neid juhuseid ikka leidub, sattusin mõni aeg hiljem peale toredale loengule, mis räägib vägivallatust "võitlemisest" ja kuidas see vajab rohkem tähelepanu ajakirjanduselt ja meedialt, et olla efektiivsem. Sest tsiviilisikud on relvastatud sõdurite vastu suutnud oma tahtmisi saavutada praegu ja läbi mineviku. Ja rääkigu kui palju tahetakse mõtet, et sõjad ei kao ajaloost kuhugi - alates vana-kreeklasest nimega Thusydides on ajaloolased püüdnud leida põhjuseid, miks on mingi sõda alanud ja otsinud viise, kuidas neid tulevikus ära hoida. Et see püüdlus siiani ei ole õnnestunud, ei pea tähendama, et ta ei õnnestugi. Püüdlusi on mitmeid, Marti Ahtisaari oma tegevusega on heaks näiteks ja kaugelt mitte ainsaks. Ma ei usu, et ma kunagi näeksin päeva, kui kaitseväelasi ei ole enam vaja, kuid ka kaitseväelasena ma oleksin väga õnnelik selle üle.

Ühesõnaga, muinasjutufilm nimega laulev revolutsioon oli siin menukas ja paistab oma edulooga silma rea teiste rahumeelsete püüdluste seas.



Peale filmi vaatamist ja veel mõnda üksikut tegevust... on nädal olnud piiiikkk ja tegevusetu. Seda enam olen saanud keskenduda nendele tegevustele, mida ma olen ammu ammu tahtnud teha. Minu ideaal, idüll on see, kui ma saan mõtiskleda ja kirjutada. Oma mõtete üle. Olen saanud siin nelja kuu jooksul rohkem enda isiklikke mõtteid arendada, kui ma viimase kolme aasta jooksul teha sain. Minu jaoks see käib justkui elu mõtte juurde - teadlikkust endast ja maailmast arendada, muuta seosterikkamaks ning parandada võimet neid mõtteid jagada ja nende üle arutada. See annab mulle palju. Ainult et oma paremate mõtete jagamise ja arutamiseni läheb veel aega. Senikaua harjutan tagasihoidlikumatega.

Ja vahel segavad mõttelõnga sellised tüütud asjad, nagu ekskursioon järjekordsesse koopasse, mis on muidugi miljoneid aastaid vana, siis taas pikad bussisõidud järgmisse kohta, grillitakse meile burgereid ja hotdoge, saame jälle süüa kõhud punni ette, järves ujuda ja palli mängida. Oh jah. No samas muidugi, kolmest läbikäidud koopast oli see kõige uhkem ja huvitavam. Ja ega siin spetsiaalselt meile niimoodi burgereid ja muud kraami grillitud ei ole. Ja ega ameerikajalgpalli viskamise trikki ka varem ei olegi proovinud kätte harjutada, eriti siis veel keset kuuma ilma, sooja päikest, jahutavas järves. Ja mis kasu ongi mõttelõngast, kui ta segab selliseid asju nautimast. Igatahes sai selle reisi viimase ekskursiooni ka läbitud, sai juba ka mõnele inimesele head elu soovitud.

See on nii kummaline. Eestis õppides, koolis, mõnel kursusel või kus iganes, on olemas õhkõrnalt või teadlikumalt see tunne, et küll me kohtume hiljem, peale lõpetamist jälle. Eesti on ju nii väike. Maailm ei ole. See on minu jaoks uus emotsioon. Osade inimestega ei satu ma enam kunagi kokku, tõenäosus selleks on liiga väike. Ma räägin seda rahvusvaheliste tudengite kohta, aga sama kehtib ka ühendriikide õppurite kohta. Üle 300 miljoni elanikuga riigis nii kergelt tänava peal endise kaas-õppijatega kokku ei satu. Ja siin on võrdluseks jälle, miks Eestis mulle meeldib. Tuttavaid nägusid näeb aeg-ajalt. Minu rekord - vanalinnas, 15 minutiga 9 tuttavat vastutulijat, päise päeva ajal, kõik eraldi. Võibolla nüüd tuleks vähem. Kindlasti on mõni neist välismaale elama läinud.

No ja miks ma siis ei võiks?

Mõned aastad tagasi kui Soomes toimus koolitulistamine, siis kõlasid meil mõned mõtted. Näiteks ühele koolipsühholoogile ütlesid sõbrad, et "Mis sina seal koolis teed? Tule ära!" Ja mina mõtlesin just vastupidi, et rohkem psühholooge peaks kooli minema, et taoliste juhtumite kordumise tõenäosust madalamal hoida. Sarnane põhimõte viis mind ka kaitseväkke. Sarnase põhimõtte saatel võin tulla ka tagasi kodumaale, kaasas tunne, et kuigi meil on nii paljud asjad uhked ja toredad - lausa teist kvartalit järjest Euroopa suurim majanduskasv (pidavat olema lausa 8,4%!), siis midagi on meil ka ikka väga korrast ära (nälgivate teismeliste arv on juba 16%). Nagu matemaatikaülesanne. Põnev! Huvipakkuv!

Muide! Vahel kasutatakse seda põhimõtet. Kui näiteks mõnes kõnes tahetakse inimesi tegutsema panna, oma mõtte pooldajaks saada, siis üks viis selleks on ehitada oma esitus üles järjekorras: esiteks räägi sellest, mis on halvasti, kui halvasti see on ja kuidas see kuulajatega seotud on. Paneb kuulajad pingesse, oma tooli peal nihelema. Seejärel võid hakata välja pakkuma oma lahendusi ja need tekitavad kuulajates pisikese pinge languse: "Huhh. Sellised on selle probleemi lahendused." Ja mingi tõenäosusega jäävad sind rohkem kuulama ja uskuma, kui oleks juhtunud ilma pinge tekitamiseta.

Ma pean tunnistama, et mul pole aimugi, kuidas tekitatud pinget maandada. Mõned mõtted on. Aga mil määral need töötavad või pinget maandavad - ei tea. Esiteks nõuanne mehelt, kes on elanud üle 40 aasta ameerika unistuses: tuleb olla piisavalt skisoidne, et miski sulle korda ei läheks ja piisavalt antisotsiaalne, et keegi aru ei saaks. Kohandades tema mõtte eesti- ja tavakeelepäraseks oleks see: olla piisavalt eraldunud, et hoiduda teiste liigsest mõjust, ja piisavalt karismaatiline või manipuleeriv, et keegi aru ei saaks, mida sa nende seas tegelikult teed. Ja nagu me edasi arutasime, on mõned kunstnikud sarnaseid iidoleid juba ka portreteerima asunud: Fight club ja Matrix oleks mõned näited.

Ja samas, oli see just see kursusekaaslane - mees, kes on inimkonnas suures osas pettunud, kes hea meelega lahkuks moodsast ühiskonnast ja asuks põldu harima, jahti pidama ja kalastama, elaks sellest ära - oli see, kes kõige rohkem oli tänulik meie laulva revolutsiooni vaatamisest. Suur küünilisus leidis natukenegi lootust meie lähiajaloost. Meil on veel see maagiline miski... muutudes soovituse järgi hoolimatuks, kindlasti kaotaksime selle miski. Nii et ei. See soovitus ei lähe mitte. Vähemalt mitte veel. Ei vaata uuesti huviga Matrixit ja Fight Clubi üle ega mõtle "What would Tyler Durden do?"

Mina panustaks hoolimise vähendamise asemel millegi muu arendamisse. Nimelt juhtimise arendamisse. Meid eestlastena on aastasadu juhitud ja aeg-ajalt on näha suurepäraseid oskusi olla võimalikult laisk alluv. "Ära küsi, kas me peame seda ja teist tegema, siis ei tule tal meeldegi!" on üks näide. Nüüd oleks aeg pöörata aina rohkem tähelepanu juhtimisele, ettevõtlikkusele. Noh, et kui meil pea 200 aastat tagasi pärisorjus kaotati, siis pidid talupojad algul veel rohkem tööd tegema, sest nüüd pidid sa oma maa eest tasuma. Edukamad talupojad suutsid lõpuks omale talud välja teenida ja saavutasid seeläbi natuke reaalsema vabaduse. Kui 20 aastat tagasi meie vabadus taastati, siis algul lubasid mõned lausa kartulikoori süüa, hiljem tõusis enesetappude ja väljarändajate arv, vähenes sündivus jne. Näitajad, mis on küll paremuse poole liikunud, kuid mitte sel määral, et kuulajate pinge võiks olla juba maandatud. Minu parima teadmise järgi me võiks järgmiseks välja teenida omale rohkem ettevõtteid, panustada sellesse, et osataks äri teha kodumaal ja võõrsil.

Järgmisi põlvi võiks suunata väärtustama ettevõtlikkust, mitte ettevaatlikkust. Sest kui me vaatame kaugele ette, siis me näeme, et kui me midagi ette ei võta, siis meid seal ees midagi head ei oota. Ja kui me asume rohkem ise tootma, müüma, äritsema, siis me töötame ka iseenda, mitte kellegi teise heaks ega pea nurisema riigi, ülemuste või selle üle, et meie töö tulu läheb välismaale. Seega - asugem firmasid looma. Ja põnevam mõte - asugem vaatama, milliseid, milliste isiksuseomadustega inimesi me tahaks näha oma juhtidena, nende omadustega noori ärgitama otsuseid vastu võtma, läbirääkimiste pidama ja laskma neil ennast ja ka teisi juhtida, et tulevaste põlvkondade juhid oleksid sellised... meeldivamad. Kes looksid paremaid tingimusi nendele ajudele, kes muidu meie hulgast välja voolavad. Kes teemade puhul, nagu ettevõtte sotsiaalne vastutus ei ütle, et see ei toimi meil veel isegi 10 aasta pärast, vaid püüavad kaasa teha või kaasa mõelda ainuüksi, kuna see teema läheb nende endi väärtustega kokku.

Võibolla on palju tahetud. Võibolla on naiivne. Võibolla meenutab liialt iseseisvuspartei manifesti. Võibolla ma eksin. Võibolla seekord suudamegi rehkendusest ära teha vaid pool. Imelik. Või ei... Toots tegi pool, Imelik ei osanud üldse, Kuslap tegi enda ja Imeliku eest ja Arno sai pahaseks. Meil on Kuslapeid rehkendama vaja! Huvitav, kui paljud tänapäeva Kuslapid selle 16% sees on.

Nüüd jääb mõttesse mõlkuma, milliste omadustega inimesi tahaks näha juhtidena, kuidas saab neis juhiomadusi arendada ja kuidas seda ideed arutada ja levitada. Sest teiste juhtide eest me võime ennast vabaks võidelda või laulda, aga oma juhid kasvatame ise. Kelles, mida ja kuidas arendada?

Oh, tore on siin Texases. Siin ma vist nägin, kuidas tulevast juhti oma käe järgi koolitati. Või oli see taas üks kuumusest tulnud miraaž. Kes teab, kes teab. Need inimestega seotud asjad on vahel nii keerulised, nii keerulised.

Kohtumiseni neljapäeval või hiljem!

Lõpusirge jätkub

Kohutav päev ja jutuajamised

Kursused jätkusid sellega, et pidime esitama ühe patsiendi kohta terve portsu infot. Enam tagasi haiglasse ei läinud, lihtsalt lihvisime oma "seminari" materjali, et kogu info 10 minutiga hindajale ette vuristada. Mis on kogu info? Khm. Demograafilised andmed, praegune peamine mure, üleüldine peamine mure, alkoholi ja narkotikumide tarbimine praegu, episoodi alguses ja minevikus, lisaks hulk täpsustavaid küsimusi, seejärel riskihindamine - kas patsient on olnud suitsudaalne, tahtnud tappa teisi, tahtnud vigastada ennast või teisi, näinud hallutsinatsioone, või olnud luulumõtetega - praegu, episoodi alguses ja minevikus, lisaks hulk täpsustavaid küsimusi. Nimekiri jätkub sarnases vaimus edasi. Ja kogu see info tuli kätte saada ilma intervjueerimiseta, lihtsalt sellise pooleldi tavavestluse käigus.

Millegi pärast sain ma kõige parema kontakti patsientidega kelle kohta öeldi, et nendega on parem mitte rääkida. Seejuures ühe patsiendi ja vestluse puhul öeldi, et ta ei ole varem nii pikalt kellegagi rääkinud. Muidugi oli asi selles, et ma jätsin vahel kogu selle infotulva, mis ma pidin teada saama, kõrvale ja püüdsin olla veidi empaatilisem, kui "Kui palju sa oled kõige rohkem 24 tunni jooksul narkootikume tarvitanud? Ja alkoholi?" Siiski sain ka need küsimused küsitud, oma materjali kokku kogutud ja esitatud. Sain seminari tehtud ja nüüd on kursus sisuliselt läbi. "Good job" öeldi mulle.

Peale haiglapraktikat kogemise, mida siin nimetatakse "horrible day". Ehk siis... tsiviilriided selga, nii nagu läheksime haiglasse... ja sõidutati meid kaubanduskeskusesse. Õigemini... see siinne kaubanduskeskus on rohkem nagu linnak. Linn keset põlde. Naljakas oli see, et olime just laupäeval samas kohas 2 tundi pidanud vastu pidama teise seltskonnaga, oma ekskursioonil. Nüüd veel oma 5 tundi otsa. Teate küll stereotüüpi, kuidas mehed shoppavad... nii pikk aeg on piin. Sellegi poolest sain omale lühikese ajaga kauboikaabu ja ülejäänu aja kasutasime tunduvalt põnevamateks vestlusteks.

Vestlused hõlmasid majandust vanas heaoluriigis ja noores demokraatias, seda kuidas reklaaminduses kasutatakse identiteeti (saan rõõmustada, et mu oletus identiteedi kasutamise kohta siia tulemise algul ei pruugigi juhuslik arvamus olla, vaid mul on mõttekaaslasi), milles on suures osas süüdi John Watson ja see, et ta ülikoolist välja visati ja teaduse tegemist jätkata ei saanud. No näiteks, kuidas enne Watsonit tutvustasid reklaamid mingit toodet ja peale Watsonit kirjutati reklaamis, et "kui sa ei osta meie pesuvalgendajat, siis su mehel on räpasem särk, pettub sinus, tunneb end halvemini, ei saa tööl enam hästi hakkama, vallandatakse ja teid tõstetakse teie kodust välja. Seega ostke meie suurepärast pesuvalgendajat!" Aja jooksul on meetodid muutunud vähem märgatavaks, kuid kui ma tahan olla pop ja noortepärane, siis ma joon ikka Coca Colat... või ostan omale Armani riided, kuna mu enda identiteet on nii tühi ja olematu, et ma pean seda täitma kellegi teise logoga. Niisiis, kappame edasi suurepärase heaoluühiskonna poole.

Aga kõige huvitavam oli rääkida kogenud inimesteaitajaga sellest, milliseid meetodeid, tehnikaid me inimestega tegelemisel kasutame. No näiteks, kuna tema arust on identiteet nii keskne teema, ilmselt siin USAs kesksem, kui meil Eestis, siis tema töö keerleb väga palju selle ümber. Identiteet on siin probleemiks ilmselt mitte selle pärast, et suurkorporatsioonid sellega nii palju mängivad, vaid ka selle pärast, et siin suures ühiskonnas kaod sa massi palju kergemalt ära. Sõprsusuhted, tutvused, identiteedid on Eestis palju enam olemas meie väiksuse pärast, me teame üksteisest, nii tuttavatest kui võõrastest palju rohkem, kui teavad üksteisest sadu kordi suurema riigi elanikud - meil on identiteediga vähem probleeme.

Ja teine põhjus, miks neil on identiteediga rohkem probleeme - tundub, et ei ole olemas sellist... ameerika rahvust. Näiteks me neli, kes me tavaliselt selle mehe jeepis lõunat sööma sõidame - eestlane, iirlane, mehiklane, ghanalane. Ei ühtki ameeriklast. Mis siis, et mõne eelkäijad on sellel maal juba paar sajandit olnud. Ja meil on rahvuslik identiteet väga tugev.

Näitasin lõpuks ära ka laulva revolutsiooni filmi sellele mehele. Kust meie rahvuslik identiteet tuleb, miks ta nii tugev on. Sain kommentaariks, et "you have got a proud herritage!" Esmaspäeval saan ilmselt meie kultuuri tutvustus-programmi jätkata ning näitan selle filmi siin ülejäänud kursusekaaslastele ka ära. Ja siis on minu isiklik kultuuriline missioon ka siin täidetud. Eks siis paistab, kuidas ülejäänutele meie rahvuslik muinasjutt meeldib.

Poliitikanurk

Aga Eestis toimub ka nii mõndagi põnevat. Valimised. Ja seejuures kahed valimised. Ja muidugi sattusid need valimised nii sobivalt... lähestikku... et ühe meeleolud jäävad teise meeleolusid tugevalt mõjutama. Mõlema puhul tekitab põnevust ja elevust ikka see vana Savisaar. Ühe puhul on ta vastaskandidaadi paika seadnud ja teise puhul on talle vastaskandidaat tekkinud. Paranoilisemad muidugi kahtlevad - äkki on ta mõlemad vastaskandidaadid ise seadnud, kuid see praeguste sündmuste juures enam sugugi nii tõenäoline ei paista. Kell on juba nii palju, et esimeste valimiste tulemus on teada - Savisaar jätkab Keskerakonna juhina, kuid Ratas sai üllatavalt palju hääli. Esmaspäeval jäktame teise vaatusega, kus ootuste kohaselt võidab Ilves ning jätkab presidendina, kuid Tarand on mänginud oma osa. Ma jään huviga ootama kolmandat vaatust, kui Savisaar võrdleb oma erakonna demokraatlikust kogu riigi omaga, kuidas Savisaar-Ratas duelli hakatakse võrdlema Ilves-Tarand duelliga. Loomulikult lihvitud ja süüdistavates sõnavõttudes Savisaare poolt kõikide ülejäänute vastu. Oh, siinse USA vana, küpse demokraatia mängud on igavad nende võitluste kõrval, mis meil Eestis toimuvad.

Lõpusirge jätkub

Ja mina olen tasapisi siin otsi kokku tõmbamas. Aega on aina rohkem üle, puudu on veel ainult motivatsioonist, mis muudaks selle suurepärase aja produktiivseks toimetuseks. Teha on jäänud: outprocessing, laulva revolutsiooni näitamine kursusekaaslastele, lõpetamised, nii kompaniis, kui rahvusvaheliste tudengite kontoris, kokku pakkimine, hüvastijätud ning tagasilend. Ja varsti olen jälle Eestis. Mis siin salata. Ootan. Huviga jään ootama ka seda, kuidas ma ennast seal tagasiolles tunnen. Kas hakkan igatsema siinseid inimesi ja nende käitumist või tunnen end kodus kui kala vees... Kas naudin ja jätkan kõiki oma toimetusi või pettun, asendan imala patriootlikkuse kalkuleeriva mõistlikusega ja lahkun avatumate rahvaste sekka. Eks aeg näitab.

Lõpusirge

Haiglas käidud, patsiendid (psühhootilised ja muud) nähtud. Keegi viga ei saanud, ainult number sissepääsu juures ei jätkanud pidevat kasvu vaid nädala alguses oli alustanud uut kasvu. Tähendab, et nädalavahetusel oli üks patsient vägivaldseks muutunud ning "verbaalsest kung fu'st" ei piisanud tema maha rahustamiseks.

Isiklik kogemus haiglast on hea. Millegi pärast saavutasin kõige parema kontakti just patsientidega, kelle kohta öeldi, et nemad tõenäoliselt ei räägi teiega. Ühe patsiendi puhul öeldi mulle lausa, et ta ei ole kellegagi nii pikalt rääkinud, kui minuga. Ja kõige parema kontakti saavutasin siis, kui ma ei mõelnud vähematki sellele, mis mul ülesandeks on, mis teemasid ma peaksin puudutama.

Peame kokku panema üpris põhjaliku info - patsiendi hetkeseis mitmest aspektist, minevik, pere, muu taust... Mul jääb selline tunne, et kui Eestis tudengid, õppurid patsientide sekka lasta ja kõik nad need küsimused patsientidelt küsivad, siis see läidaks ainult paranoia-leeke. Siin sai isegi paranoiliste häiretega kenasti hakkama.

Ja nüüd ongi jäänud viimane ülesanne. Panna kogu see info kokku ja esitada tähtsatele inimestele. Ühe patsiendi taust 10 minuti jooksul. Nii nagu siin toimub regulaarselt "staffing". Ehk siis need tehnikud teevad ära patsientidega "musta töö", uurivad tausta, hetke-probleeme ning lähevad oma superviisori - psühholoogi, psühhiaatri või sotsiaaltöötaja juurde, kelle alluvuses nad töötavad ning esitavad patsiendi kohta tervikliku info. Seda protsessi me nüüd harjutamegi. Kursuse viimane etapp. Wish me luck!

Laupäeval käisime taaskord väiksel reisil. Taaskord Austinis - Texase pealinnas. Esiteks käisime ajaloomuuseumis. muuseum sisaldab kahte kino, millest üks on 4d või 5d või kuidas neid nimetataksegi... et kui filmis sajab vihma ja lööb äikest, siis kinosaali laes käivad valgussähvatused ja saali lastakse veeauru, millest tuleb pisikesi piisku publikule pähe ja riiete peale või siis kui pildis on lõgismadu, kes publiku poole sööstab, siis istumise all oleva tooli seest miski tonksab sind, nii et pool publikust rõkatab.

Igatahes, üks film, mida me seal ajaloomuuseumis vaatasime oli küll Texase ajaloost, kuid keskendus nii öelda Texase hingele, "the lone star state". Mis siin salata, siin on tõepoolest mingi oma hing, nii nagu Tartus on Tartu vaim ja Eestis üleüldse on mingi oma vaim, mis avaldub näiteks laulupidudel - välismaalased üllatuvad nähes meie ühtsustunnet. Texases on mingi oma vaim. Näiteks nii nagu eestlasedki, peavad ka Texaslased kaarti eriliseks, arvavad, et see on väga meeldejääva kujuga. Texas olla algul olnud Hispaania koloonia, mingi aeg Prantsusmaa koloonia, seejärel oli ta osa Mehhikost, täpsemalt Põhja-Mehhiko. Seejärel lausa omaette riik ning lõpuks otsustati ühineda ühendriikidega. Ja et ajalootund oleks ikka täielik, siis kuuendaks lipuks, mille all Texas olnud on, oli Ameerika Riikide Konföderatsioon - lõunaosariigid USA kodusõjas.

Võibolla on oma osa selle Texase erilise vaimu tekkel ajalool, mis on veidi ülejäänud osariikidest erinev. Võibolla on oma osa koldimeestel - rangeritel, kes õppisid oma taktikaid kohalikelt indiaanlastelt ja olid omal ajal eriüksuse tasemel, üksinda tegutsevad seadusesilmad. Võibolla oli see vaim siin juba siis, kui indiaanlased olid nende piirkondade peremehed. Päris kindlasti on mul liiga vähe kogemust ja aega, et nendele küsimustele vastata, kuid erinevad hüpoteesid panevad lihtsalt fantaasia toredalt tööle.

Samamoodi, nagu paneb fantaasia tööle küsimus, kust on pärit Tartu vaim või üleüldine Eesti vaim/vaimsus. Kas viimane neist tekkis koos laulva revolutsiooniga? Vabadussõjaga? Laulupidudega? Kalevi eeposega? Oli ta olemas juba muistse vabadusvõitluse ajal? Kaali meteoriidi kukkumise ajal? Siis kui soomeugrilased jõudsid läänemereni välja? Veel varem? Kui aus olla, siis minu arust on seda eesti vaimu rohkem leida sellistes kirjutistes http://dea.nlib.ee/fullview.php?pid=s330442&nid=12562&frameset=1 kui tänapäeval. Kui kasvõi näiteks Kivirähu suurepärastes teostes.

Aga ega tänapäeval ilmselt enam rahvuslus kogu globaliseerumise kõrval tähtis olegi. Rahvuslus toob pigem kaasa sündmusi nagu pronksöö. Moodsamad vaimsused seisnevad milleski muus kui rahvuses või rahvusluses. No näiteks võiksime mõelda endast kui sillast lääne ja ida vahel. Meie minevikku arvestades - sellega me väga hästi toime ei tuleks. Meie suhtumist iseloomustab pigem metafoor, et kui vaatad lääne poole, siis ida poole oled seljaga või vastupidi. Ja siis vaatadki kadedusega ringi ajas ja ruumis - kuidas kunagi oli meil selline ühtsus või kuidas mujal on/on olnud.

Tegelikult ma arvan, et meil on ka praegu päris hästi. Kriitika on pigem alatooniga - seda või seda saaks parandada/parendada. Sest kuigi me oleme üle elanud nii mõndagi ja tulnud välja rasketest olukordadest üllatavalt hästi, siis püsimajäämiseks sellest veel ei piisa - kahaneme kiiresti. Nagu teraapias: mis on meie tugevused? Mida me saame arendada? Mis on halvim mis juhtuda saab, kuidas sellele reageerida? Mis on parim, mis juhtuda saab ja mis on tõenäoline?

Lõpusirgel...