Vanad ja uued kohad

Tagasi Texases. Nüüd siis juba mõnda aega. Võtan end lõpuks kokku ja kirjutan. Kirjutamist väärivaid juhtumisi on küllaga. Esiteks olen tagasi Texases, samas kohas, kus varemgi. Hotellis olen isegi peaaegu samas toas - täpsemini kõrvaltoas. Teiseks on tegemist suurepärase kursusega, millele saan vaid kiidusõnu öelda. Kolmandaks käisime Washington DCs, mis oli suurepärane kogemus. Muid pisemaid juhtumisi muidugi ka. Kõigest nüüd lähemalt.

Olles samas kohas tagasi pean mainima, et mõned inimesed ikka veel mäletavad mind ja mõni isegi nimepidi. Parim kommentaar oli: "Oh, you're still here!" Võrratu. Ja enam ei võta ma väga tõsiselt neid, kes ütlevad, et ameeriklaste sõbralikkus on pinnapealne - ma arvan, et nad lihtsalt ei jätnud endast piisavalt head muljet.

Texas ise on olnud eestlase jaoks kuum, kuigi ilm on jahedam kui siin tavaliselt. Kord käis Tartus koomik, pärit Texasest, kelle üks naljadest oli, et Eestis viibides on ta selgeks õppinud tema jaoks täiesti uue kontseptsiooni: suvejakk! See nali paneb inimesi naerma ja kanadalanna ühineb minuga öeldes, et tal on palju suvejakke. Ilm on Texases olnud ka ebatavaliselt vihmane. Kui siin olla olnud üle kahekümne kuu pikkune kuivaperiood, siis nüüd on vihma tulnud küllaga. Nii küllaga, et üleujutustes hukkus kolm inimest.

Kursus on vägev, aga kuna tegemist on sõjaväelise väljaõppega, siis ... Sellest kuulevad kolleegid. Hiljem.

Külastasime Washington DCd. Kui New York oli särav ja kõrgustesse püüdlev, siis Washington oli rahulik ja elegantne. Kapitoolium, senat, kaks senaatorit, kellega sai kätt suruda, Eesti ja Kanada saatkond, valget maja sai aia tagant kiigata, memoriaalid presidentidele, Martin Luther Kingile ja erinevatele sõdadele ja erinevad muuseumid. Igaüks omamoodi ahhetamapanev. Alustame krõbedamate teemadega.

Holokausti muuseum. Terve hoone pühendatud genotsiidile, mida viisid läbi Hitleri natsid juutide (ja teiste) peal. Mnjaa. Loomavagunist läbi astudes mõtlesin, et sellistes küüditati ilmselt ka eestlasi Siberisse. Hästi organiseeritud, ihukarvu ärritav näitus. Ja näituse lõpus on seina ääres rida lippe, juures silt "Flags of the liberators". Nende hulgas nõukogude liidu lipp.

Samal õhtul olime ühe kahetärniga kindrali vastuvõtul, kes mainis muuhulgas, kui palju tal on karjääri jooksul olnud kasu psühholoogiaalastest loengutest. Šampuseklaasid käes, inimesed läbisegi, Eesti kaitseatašee ei tulnudki, noppisin suupisteid taldrikule, kui juurde astus vanem meesterahvas, endine kõrgem sõjaväelane. Ta rääkis, et enne teist maailmasõda, oli ta koolipoisina õppinud balti riike, Eesti, Läti ja Leedu, nende kultuuri ja kombeid: "They were one of our circle." Ja et raudne eesriie ameeriklastele ei meeldinud, näiteks kuna paljud ameeriklased olid pärit nendest raudse eesriide tagustest aladest, näiteks Poolast. Aga nüüd... "Now you are back!" "Glad to be back!" Ja juhatasin härrasmehe kahe lätlase juurde.

Kapitoolium oli võimas. Ma olen aina enam veendunud arhitektuuri olulisuses. Riiki üles ehitades on ehitistel omapärane tähtsus. Mõnedel vallutajatel on ajaloos olnud kombeks võidetud võimu hooned lammutada ja enda omad asemele ehitada. Egiptust sümboliseerivad püramiidid, Vana Rooma seostub colloseumiga, Vana Kreeka ehk Panteoniga, Londoni Big Ben, Pariisi Notre Dame Ja Eiffeli torn. Washingtonist jääb meelde kapitooliumi külastus, Eriti selle keskne kuplialune ruum, dome. See oli ahhetamapanev elamus. Ja seda ahhetust ilmselt ju ka taodeldakse. Kui suudetakse arhitektuuriga inimesed ahhetama panna, siis on juba suur osa võimust käes või mis?

Memoriaald, teine maailmasõda, korea sõda (mille memoriaali sõjaväelased, ma usun, oskavad hinnata), vietnami sõda ning Jeffersoni, Roosewelti, Martin Luther Kingi ja Linqolni memoriaalid. Neist tahaks mainida Roosewelti. Mees, kes tuli USAs võimule 30ndatel, suure depressiooni ajal ja jätkas võimul kuni teise maailmasõja lõpuni. Iga haritud inimene on ilmselt näinud pilte, kuidas istuvad koos Roosewelt, Churchill ja Stalin, plaanides vasturünnakut natsisaksamaale. Kas teate, miks nad istuvad? Rooseweltist järgmine president, Truman on selles seltskonnas juba püstijalu. Nimelt põdes Roosewelt lastehalvatust, mistõttu ta liikus ratastoolis. Tolle aegse meedia toel ei saanud suurem osa inimestest sellest teada, kuna televisioonis esinedes  näidati tema ülakeha ja olgem ausad, kes nende istuvate riigipeade pilte vaadates üldse sellisele mõttele tuleks? Nii et samal ajal kui teised kasutasid propaganat, et teha ennast elust suuremaks, kasutas tema meedia omapärasid, et paista normaalse, terve inimesena. Vat kus lugu.

Jah. Nii või teisiti, sai ka suurepärane Washingtoni reis läbi. Pentagon nähtud, varsti Houstonisse ja NASAsse. Vahepeal saab aga väga huvitavaid vestlusi maha peetud. Eriti rõõmustan võimaluse üle filosoofeerida egiptlase-araablasega. Hmm... Jaa. Meile, Euroopas tundub võõras ja ohtlik. Araablane, islam jne. Mnjah. Samal ajal, kui Euroopas kestis keskaeg, tegid islamiusulised mitmeid teadussaavutusi, araabia numbrite süsteemi loomine on ehk hea näide. Või algebra loomine - tuttav nimi, aga suurem osa inimestest ei tea ilmselt, mida see tähendabki. Või siis vana kreeka filosoofide tööd, mis ilma islamita ilmselt tänapäevani poleks säilinud. Suur osa töödest ju ei säilinudki.

Olgu ekstreemse islamiga kuidas on, aga sealses mõttemaailmas peab olema pärle. Kasvõi selle pärast, et üks nende nõudeid on pidevalt teadmisi juurde hankida ja lugeda. Ja olgu pärlitega kuidas on, araabia maailm, araabia liiga, mis koosneb üle kahekümnest riigist, koondab üle neljasaja miljoni inimese ja asub kohe Euroopa Liidu naabruses, teiselpool Vahemerd. Viisakas oleks naabritest aru saada ja nendega suhelda. Siiani on päris huvitav olnud, mitmed ideed on inspireerivad, isegi kui nende kõigiga ei nõustu. Teravamaid teemasid, nagu Iisraeli ja Palestiina konfliktid oleme siiani suutnud ... Noh, mitte päris vältida, aga mitte ka liiga teravaks ajada, vähemalt mitte meie omavahel. Aga ka teravamatel vestlustel võivad olla meeliülendavad ja inimesi liitvad tulemused. Parem teravad vestlused kui muud teravad asjad.