Minu New York ja me oleme nii vabad

Vahepeal on aega möödunud ja palju vett merre voolanud. Naastes eelmiselt koolituselt Texases, saadeti koos minuga Eestisse tagasi kutse. Mind soovitati järgmisele kursusele. Tolle aegne psühholoogiateenistus pani vastavad rattad käima ja siin ma jälle olen. Texases. Samas hotellis, kus eelmine kord alustasin. Samal korrusel. Täpselt kaks aastat tagasi olin kõrvaltoas. Omamoodi Deja Vu.

See aasta või natuke pikemgi periood on minu jaoks üleüldse olnud omamoodi korduste aasta. Teha veelkord asju, mida on juba tehtud. Muidugi selgub, et kõik on alati uues kuues. See, mis oli enam ei kordu, vähemalt mitte üks-ühele. Nagu Vana-Kreeka filosoof Herakleitos on öelnud, et samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Vahel on samas jões olla hea, vahel mitte nii hea, aga mitte kunagi täpselt sama, mis oli varem. Üks vanasõna (ma enam ei mäleta, kas hiina või jaapani päritolu) viib selle mõtte äärmusesse, öeldes, et "ära mine sinna, kus sul kunagi on hea olnud". Võibolla see tähendab, et kui mälestused on head olnud, siis võib nendes pettuda ja hea mälestus saada rikutud, meepotti kukub tõrvatilk. Eks paistab, kuidas kujuneb minu teine reis Texases.


Enne Texast lendasin hoopis New Yorki, Diinale külla. Lend üle ookeani oli huvitav, nagu ikka väikse turbulentsi ja rappumise saatel. Juba Ameerika mandri kohal olles ja peagi New Yorki jõudes rüüpasin topsist teed ja vaatasin lennukiaknast välja, nautides vaadet. Eriti huvitav oli jälgida, kuidas lennuk pilve sisse lendas. Aga keset pilve oli õhuauk, mis tähendab, et murdosa sekundiks olime terve lennukiga vabalangemises. Tee lendas kõrge kaarega topsist välja. Siin-seal käisid kiljatused ja lennuki tagaosas vajati meditsiinilist abi. Õnneks ei olnud midagi liiga halba juhtunud, inimesed kõik elus ja terved, aga ehmatus oli mõnel küll. Isegi stjuardessil, kes ühel hetkel minust möödudes küsis: "Are you not worried yet?" Ülejäänud lend sujus veidi ärevalt, kuid maandusime ilusti. Lendamine on siiski üks turvalisemaid viise reisimiseks.

Aga siis aga siis... New York, New York! Võrratu, kärarikas, rahvarohke, kõrge. Kohtusime Diinaga New York Penn Stationis, läksime edasi Brooklini panime mu kompsud maha ning läksime linna peale. Käisime läbi pargist, kus muusikud ja muud kunstnikud, artistid, andekad inimesed iga nurga peal midagi ette võtsid. Ühes kohas mängiti trumme, teises mängis terve bänd, kolmandas kirjutati võrratus kalligraafias asfaldile inspireerivaid sõnumeid, neljandas nurgas koguti inimeste lugusid, mis iganes see lugu parajal hektel kellelgi on. Ühesõnaga, andekad inimesed tulevad tänavale ja näitavad enda loomingut. Milline võrratu park. Oleks Eestis ka mõni selline.

New Yorgis veedetud päevade jooksul käisime Diinaga veel mitmes kohas, mõnda vedas mind Diina, mõnda kohta tahtsin ise minna, siis Diina vedas mind sinna. No ma ei orienteerunud veel New Yorgis nii hästi. Aga ma õppisin. Osa ajast hulkusin ise ringi, sain linna ja metrooplaani tunduvalt paremini selgeks. Milline imelihtne linn. Linnaplaneerimises eristatakse kolme tüüpi linnasid. Ühed on arhitektide ja linnaplaneerijate poolt ette planeeritud ja ellu viidud, nende linnade kaartidel on näha selgelt mingisugust mustrit, justkui joonlauaga tõmmatud. Teised linnad on ise aegade jooksul tekkinud: kõigepealt keskus, kust lähevad peamised teed välja nagu ämblikuvõrgus, teedele tekivad uued pisemad keskused, mis hakkavad järgmisi võrgustikke looma jne, moodustades sellise lumehelvest või ämblikuvõrku meenutava rägastiku. Kolmas variant on eelmise kahe kombinatsioon. New York või vähemalt Manhattan New Yorgi peamise linnaosana on ilmselgelt arhitektidce ja linnaplaneerijate poolt loodud, väga lihtsa ja arusaadava süsteemina. ruudustik. Isegi linna keskel olev Central Park on täpselt nelinurkne, justkui täppistööna välja lõigatud linnast. Väga lihtne orienteeruda.

Kui parkidest juba juttu, siis jätkame parkidega. Kõrghooneid täis linna kirjeldamise alustamine parkidest on kummaline ja intrigeeriv, aga seda parem. Central Park. Keset Manhattanit 3,4 ruutkilomeetrit rohelust. Täis erinevaid kujusid, veekogusid, sildu ja muud. Nägin kuju, mis sümboliseeris Alice imedemaalt lugu, Hans Christian Anderseni kuju, ühe Poola kuninga kuju hobuse seljas ja minu jaoks üks huvitavamaid asju, mida ma vist elus üldse olen näinud Egiptuse obelisk "Kleopatra nõel". See asus muuseumi The Metropolitan läheduses, mida ma ka külastasin ja millest ma hiljem ka räägin. Näha keset rohelust, ilma igasuguste ootusteta tuhandeid aastaid vana kõrgusesse ulatuvat ja hieroglüüfe täis tonne kaaluvat kivimürakat... Võibolla on asi selles, et ma lihtsalt ei ole veel Egiptuses käinud. Central Parki veel üks meeldejääv koht oli ring, millesse oli kirjutatud "Imagine". See ring ja kiri on lähedal paigale, kus John Lennon maha lasti. Imagine all the people...

Veel oli üks tore park Union Park. Mõnus oli koos oravatega aega veeta.

Lähme tagasi muuseumisse The Metropolitan. Niivõrd-kuivõrd kokkusattumusena viisin end enne USAsse tulemist kurssi erinevate iidsete kultuuride ja impeeriumitega. Võrratu ajalugu. Ja muuseumis The Metropolitan, üllatus-üllatus, oli enamus neist esindatud oma arheoloogiliste leidudega, kunstiga, jäänustega. Egiptus, Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Bütsants, Lähis-ida ja araabiamaad, Vana-Hiina, Vana-India, Keskaegne Euroopa, Ameerika ajalugu. Vaaraode kujud ja sarkofaagid, Roomlaste skulptuurid, Araablaste vaibad, Samuraide raudrüüd, erinevate kultuuride iidsed relvad jne jne. Seda oli palju. Käisin kahel päeval. Lihtsalt kõndisin läbi ja ahmisin endasse mida sain. Huvitav on vaadata, kuidas tänapäevane impeerium esitleb oma eelkäijate pärandit. Imetlusväärne. Ei ole vaja leiutada jalgratast, ega otsida nõelu heinakuhjast.

Kahjuks oli lennates, nii New Yorki jõudes kui ka sealt lahkudes ilm pilvine. Seetõttu ei näinud linnavaadet väga kõrgelt. Või noh. Empire State Building hoone 86 korruselt oli vaade väga muljetavaldav. See on tunduvalt kõrgemal kui Tallinna teletorni tipp. Vaatad läbi raudvõrestiku, ilma, et klaas ees oleks. Linnamüra kostab. Igas suunas vaadates, nii kaugele kui silm ulatub, paistab linnakuma. Veetsin seal üle tunni aja, tegin päris mitu tiiru. Kohale jõudsin täpselt sobival ajal, kui veel valge oli, siis nägin vaadet päevavalguses ja mõni aeg hiljem juba pimedas. See vaade jättis mulle sügava mulje. Kui on minek New Yorki, siis soovitan linnaga tutvumist sellest vaatest alustada.

Häid vaateid linnale oli veel. Brooklyn Bridge, ehk silla pealt vaade Manhattani kõrghoonetele. Legendaarne vaade. Juba sild ise oli väga võimas. Ja kõrghooned pimedas tuledes. Taaskord võrratu. Kolmas võrratu vaade linnale oli praami pealt. Praam, mis sõidutab tasuta inimesi Manhattanilt Staten Islandile. Sellelt praamilt avanes ka teine oluline vaade, nimelt vaade Vabadusesambale, tõrvikut hoidvale prantslaste poolt kingitud Rooma vabaduse jumalannale. Oluline sümbol ameeriklaste jaoks. Mõned ütlevad et kuju on kole. Mina selles koledust küll ei näinud. Ta oli võibolla veidi pisem, kui meediast, filmidest ja mujalt on mulje jäänud, aga siiski minu poolse austuse ära teeninud. Just sümbolite ja sümboolsuse tõttu. Vabadusejumalanna, kes seisab ahelatel ja tervitab ameerikasse saabujaid, immigrante aastast 1886. Sümboleid jagub sellel kujul veel ja veel. Minu austuse on see kuju ära teeninud. Isegi kui ta on ajahamba poolt puretud.

Vabadusega seotud sümbolite hulgas on ameeriklaste jaoks olulise tähtsusega maailmakaubanduskeskuse hoonete varisemine, 9/11 sündmused. Käisime vaatamas. Mõlema kokku varisenud hoone piirides langeb vesi alumisele tasandile, kust ta voolab endise hoone piiride keskel olevasse ruudukujulisse sügavikku. Hoonete piirid on täidetud hukkunute nimedega. Sügavikke ümbritseb park, kuhu on istutatud mitmed puud, muuhulgas taaskord olulise sümboolse tähendusega Survivor tree, ehk ellujäänu puu. Puu, mis leiti hoonete rusudest, mis siiani elab ja kasvab edasi. Viitab vastupidavusele, sisendab lootust ja järjepidevust. Ma arvan, et väga olulise sümboolse tähtsusega puu. Lootust ameeriklastele ja paiga külastajatele annab ka uue kõrghoone ehitus, juba päris kõrge Freedom Tower, mille ehitus on käimas ja ehitust saab mälestuspaigast ka jälgida. Mälestuspaik ja ehitusplats ei ole eraldatud läbipaistmatu aia, vaid läbipaistva kattega. Väga huvitavad sümbolid.

Muidugi käisime veel kohalikku kultuuri uudistamas. Olen pikka aega tahtnud külastada mõnda comedy clubi. Mitte neid, mida nüüd juba ka Eestis tehakse, kus käivad mõned endale nime teinud välismaalased vaid selline klubi, kus artistid oma materjale katsetavad ja lihvivad. Sisuliselt professionaalse huumori tegemise köögipool. Sain, mida ootasin. Oli paremaid ja mitte nii häid nalju. Meid Diinaga pandi istuma lava lähedale, ilmselt kui huvitavad välismaalased nagu meie kõrval istuvad Taanlasedki, kellega võib nalja saada. Natuke sai ka. "Estonians? I don't even know where that is! I'll just call you russians! You were a part of the russian empire, weren't you?" "That was a long time ago!" "Yeah, like 3 or 4 years ago. We are so free..."

Käsime vaatamas New Yorgi Eesti maja. Kuidagi ootamatu oli kuulda eesti keelt. Aga tõepoolest. Sain teada, et Eesti maju, seltse ja muid ühendusi on üle terve ameerika paar tosinat. Ajalehte antakse välja juba 65 aastat, nii palju kui lehte lugeda jõudsin, päris huvitav. Aga uued põlvkonnad kasvavad peale...

Reedel pakkisin oma kotid kokku, läksin John F Kennedy lennujaama. Taaskord üks sümboolselt vabadusega seonduv nimi. Sain lennukile ja mõningase viivutsega olime õhku tõusnud. Airborne - õhkusündinud. Kuigi hoiatati, et San Antonio kohal on äikesetormid, kulges lend ja maandumine ilma viperusteta ja kohale jõudes oli ka ilm selgem. Tuttavad inimesed. Hotelli administraatoriga oli rõõmus taaskohtumine, mida me kõike üksteisest ja omavahelistest vestlustest mäletasime ja kas tõesti on sellest poolteist aastat möödas. Sõjaväe esindaja oli ka ikkagi olemas, tutvustas ajakava, materjale, mida ma eelmisel korral olin juba läbi lugenud, nagu näiteks bussigraafik või inimõiguste deklaratsioon. Muuhulgas oli mulle antud materjalide hulgas eesti kultuuri tutvustus. Hämmastav on see, kui palju USA sõjavägi teab eesti kultuuri kohta. Kui paljud teist näiteks teadsid, et eestlastel on kombeks katsikule minna... tüdruku puhul tordiga ja poisi puhul (sweet pastry)... keeksiga? Koogiga? See on vist üks nendest asjadest, mida teavad ainult vanemad põlvkonnad ja USA sõjavägi.

Järgmiseks päevaks planeeritud väljasõit jäi aga kahjuks ära. Vihmasajud muidu kuivas Texases jätkusid ning võtsid juba suuremaid mõõtmeid. Üleujutustes oli hukkunud kaks naisterrahvast ning üht teismelist otsiti taga. Järgmine kord, kui siin hoiatatakse, et vihmasaju tõttu tuleb siseruumides olla, siis ma sellesse enam irooniaga ei suhtu. Nii et veetsin nädalavahetuse suures osas hotellitoas. Deja Vu.

Ja varsti algab taaskord enese koolitamine. Ootan seda huviga. Õppida ei saa ju kunagi liiga palju. Teadmised on ju niivõrd olulised. Nagu ka Vana-Rooma filosoof, endine ori, Epiktetos on öelnud: "Ainult haritud saavad olla vabad." Ehk et mida enam haritust, mida rohkem teadmisi, seda rohkem teadlikke valikuid, seda rohkem vabadust. Või mis?

Mina jään igatahes taga igatsema New Yorki, Diinat. Tahaks juba jälle uusi tuntud ja vähemtuntud paiku ja nurgataguseid avastada. Lõbus oli Suures Õunas.