Lõpusirge jätkub

Kohutav päev ja jutuajamised

Kursused jätkusid sellega, et pidime esitama ühe patsiendi kohta terve portsu infot. Enam tagasi haiglasse ei läinud, lihtsalt lihvisime oma "seminari" materjali, et kogu info 10 minutiga hindajale ette vuristada. Mis on kogu info? Khm. Demograafilised andmed, praegune peamine mure, üleüldine peamine mure, alkoholi ja narkotikumide tarbimine praegu, episoodi alguses ja minevikus, lisaks hulk täpsustavaid küsimusi, seejärel riskihindamine - kas patsient on olnud suitsudaalne, tahtnud tappa teisi, tahtnud vigastada ennast või teisi, näinud hallutsinatsioone, või olnud luulumõtetega - praegu, episoodi alguses ja minevikus, lisaks hulk täpsustavaid küsimusi. Nimekiri jätkub sarnases vaimus edasi. Ja kogu see info tuli kätte saada ilma intervjueerimiseta, lihtsalt sellise pooleldi tavavestluse käigus.

Millegi pärast sain ma kõige parema kontakti patsientidega kelle kohta öeldi, et nendega on parem mitte rääkida. Seejuures ühe patsiendi ja vestluse puhul öeldi, et ta ei ole varem nii pikalt kellegagi rääkinud. Muidugi oli asi selles, et ma jätsin vahel kogu selle infotulva, mis ma pidin teada saama, kõrvale ja püüdsin olla veidi empaatilisem, kui "Kui palju sa oled kõige rohkem 24 tunni jooksul narkootikume tarvitanud? Ja alkoholi?" Siiski sain ka need küsimused küsitud, oma materjali kokku kogutud ja esitatud. Sain seminari tehtud ja nüüd on kursus sisuliselt läbi. "Good job" öeldi mulle.

Peale haiglapraktikat kogemise, mida siin nimetatakse "horrible day". Ehk siis... tsiviilriided selga, nii nagu läheksime haiglasse... ja sõidutati meid kaubanduskeskusesse. Õigemini... see siinne kaubanduskeskus on rohkem nagu linnak. Linn keset põlde. Naljakas oli see, et olime just laupäeval samas kohas 2 tundi pidanud vastu pidama teise seltskonnaga, oma ekskursioonil. Nüüd veel oma 5 tundi otsa. Teate küll stereotüüpi, kuidas mehed shoppavad... nii pikk aeg on piin. Sellegi poolest sain omale lühikese ajaga kauboikaabu ja ülejäänu aja kasutasime tunduvalt põnevamateks vestlusteks.

Vestlused hõlmasid majandust vanas heaoluriigis ja noores demokraatias, seda kuidas reklaaminduses kasutatakse identiteeti (saan rõõmustada, et mu oletus identiteedi kasutamise kohta siia tulemise algul ei pruugigi juhuslik arvamus olla, vaid mul on mõttekaaslasi), milles on suures osas süüdi John Watson ja see, et ta ülikoolist välja visati ja teaduse tegemist jätkata ei saanud. No näiteks, kuidas enne Watsonit tutvustasid reklaamid mingit toodet ja peale Watsonit kirjutati reklaamis, et "kui sa ei osta meie pesuvalgendajat, siis su mehel on räpasem särk, pettub sinus, tunneb end halvemini, ei saa tööl enam hästi hakkama, vallandatakse ja teid tõstetakse teie kodust välja. Seega ostke meie suurepärast pesuvalgendajat!" Aja jooksul on meetodid muutunud vähem märgatavaks, kuid kui ma tahan olla pop ja noortepärane, siis ma joon ikka Coca Colat... või ostan omale Armani riided, kuna mu enda identiteet on nii tühi ja olematu, et ma pean seda täitma kellegi teise logoga. Niisiis, kappame edasi suurepärase heaoluühiskonna poole.

Aga kõige huvitavam oli rääkida kogenud inimesteaitajaga sellest, milliseid meetodeid, tehnikaid me inimestega tegelemisel kasutame. No näiteks, kuna tema arust on identiteet nii keskne teema, ilmselt siin USAs kesksem, kui meil Eestis, siis tema töö keerleb väga palju selle ümber. Identiteet on siin probleemiks ilmselt mitte selle pärast, et suurkorporatsioonid sellega nii palju mängivad, vaid ka selle pärast, et siin suures ühiskonnas kaod sa massi palju kergemalt ära. Sõprsusuhted, tutvused, identiteedid on Eestis palju enam olemas meie väiksuse pärast, me teame üksteisest, nii tuttavatest kui võõrastest palju rohkem, kui teavad üksteisest sadu kordi suurema riigi elanikud - meil on identiteediga vähem probleeme.

Ja teine põhjus, miks neil on identiteediga rohkem probleeme - tundub, et ei ole olemas sellist... ameerika rahvust. Näiteks me neli, kes me tavaliselt selle mehe jeepis lõunat sööma sõidame - eestlane, iirlane, mehiklane, ghanalane. Ei ühtki ameeriklast. Mis siis, et mõne eelkäijad on sellel maal juba paar sajandit olnud. Ja meil on rahvuslik identiteet väga tugev.

Näitasin lõpuks ära ka laulva revolutsiooni filmi sellele mehele. Kust meie rahvuslik identiteet tuleb, miks ta nii tugev on. Sain kommentaariks, et "you have got a proud herritage!" Esmaspäeval saan ilmselt meie kultuuri tutvustus-programmi jätkata ning näitan selle filmi siin ülejäänud kursusekaaslastele ka ära. Ja siis on minu isiklik kultuuriline missioon ka siin täidetud. Eks siis paistab, kuidas ülejäänutele meie rahvuslik muinasjutt meeldib.

Poliitikanurk

Aga Eestis toimub ka nii mõndagi põnevat. Valimised. Ja seejuures kahed valimised. Ja muidugi sattusid need valimised nii sobivalt... lähestikku... et ühe meeleolud jäävad teise meeleolusid tugevalt mõjutama. Mõlema puhul tekitab põnevust ja elevust ikka see vana Savisaar. Ühe puhul on ta vastaskandidaadi paika seadnud ja teise puhul on talle vastaskandidaat tekkinud. Paranoilisemad muidugi kahtlevad - äkki on ta mõlemad vastaskandidaadid ise seadnud, kuid see praeguste sündmuste juures enam sugugi nii tõenäoline ei paista. Kell on juba nii palju, et esimeste valimiste tulemus on teada - Savisaar jätkab Keskerakonna juhina, kuid Ratas sai üllatavalt palju hääli. Esmaspäeval jäktame teise vaatusega, kus ootuste kohaselt võidab Ilves ning jätkab presidendina, kuid Tarand on mänginud oma osa. Ma jään huviga ootama kolmandat vaatust, kui Savisaar võrdleb oma erakonna demokraatlikust kogu riigi omaga, kuidas Savisaar-Ratas duelli hakatakse võrdlema Ilves-Tarand duelliga. Loomulikult lihvitud ja süüdistavates sõnavõttudes Savisaare poolt kõikide ülejäänute vastu. Oh, siinse USA vana, küpse demokraatia mängud on igavad nende võitluste kõrval, mis meil Eestis toimuvad.

Lõpusirge jätkub

Ja mina olen tasapisi siin otsi kokku tõmbamas. Aega on aina rohkem üle, puudu on veel ainult motivatsioonist, mis muudaks selle suurepärase aja produktiivseks toimetuseks. Teha on jäänud: outprocessing, laulva revolutsiooni näitamine kursusekaaslastele, lõpetamised, nii kompaniis, kui rahvusvaheliste tudengite kontoris, kokku pakkimine, hüvastijätud ning tagasilend. Ja varsti olen jälle Eestis. Mis siin salata. Ootan. Huviga jään ootama ka seda, kuidas ma ennast seal tagasiolles tunnen. Kas hakkan igatsema siinseid inimesi ja nende käitumist või tunnen end kodus kui kala vees... Kas naudin ja jätkan kõiki oma toimetusi või pettun, asendan imala patriootlikkuse kalkuleeriva mõistlikusega ja lahkun avatumate rahvaste sekka. Eks aeg näitab.

Lõpusirge

Haiglas käidud, patsiendid (psühhootilised ja muud) nähtud. Keegi viga ei saanud, ainult number sissepääsu juures ei jätkanud pidevat kasvu vaid nädala alguses oli alustanud uut kasvu. Tähendab, et nädalavahetusel oli üks patsient vägivaldseks muutunud ning "verbaalsest kung fu'st" ei piisanud tema maha rahustamiseks.

Isiklik kogemus haiglast on hea. Millegi pärast saavutasin kõige parema kontakti just patsientidega, kelle kohta öeldi, et nemad tõenäoliselt ei räägi teiega. Ühe patsiendi puhul öeldi mulle lausa, et ta ei ole kellegagi nii pikalt rääkinud, kui minuga. Ja kõige parema kontakti saavutasin siis, kui ma ei mõelnud vähematki sellele, mis mul ülesandeks on, mis teemasid ma peaksin puudutama.

Peame kokku panema üpris põhjaliku info - patsiendi hetkeseis mitmest aspektist, minevik, pere, muu taust... Mul jääb selline tunne, et kui Eestis tudengid, õppurid patsientide sekka lasta ja kõik nad need küsimused patsientidelt küsivad, siis see läidaks ainult paranoia-leeke. Siin sai isegi paranoiliste häiretega kenasti hakkama.

Ja nüüd ongi jäänud viimane ülesanne. Panna kogu see info kokku ja esitada tähtsatele inimestele. Ühe patsiendi taust 10 minuti jooksul. Nii nagu siin toimub regulaarselt "staffing". Ehk siis need tehnikud teevad ära patsientidega "musta töö", uurivad tausta, hetke-probleeme ning lähevad oma superviisori - psühholoogi, psühhiaatri või sotsiaaltöötaja juurde, kelle alluvuses nad töötavad ning esitavad patsiendi kohta tervikliku info. Seda protsessi me nüüd harjutamegi. Kursuse viimane etapp. Wish me luck!

Laupäeval käisime taaskord väiksel reisil. Taaskord Austinis - Texase pealinnas. Esiteks käisime ajaloomuuseumis. muuseum sisaldab kahte kino, millest üks on 4d või 5d või kuidas neid nimetataksegi... et kui filmis sajab vihma ja lööb äikest, siis kinosaali laes käivad valgussähvatused ja saali lastakse veeauru, millest tuleb pisikesi piisku publikule pähe ja riiete peale või siis kui pildis on lõgismadu, kes publiku poole sööstab, siis istumise all oleva tooli seest miski tonksab sind, nii et pool publikust rõkatab.

Igatahes, üks film, mida me seal ajaloomuuseumis vaatasime oli küll Texase ajaloost, kuid keskendus nii öelda Texase hingele, "the lone star state". Mis siin salata, siin on tõepoolest mingi oma hing, nii nagu Tartus on Tartu vaim ja Eestis üleüldse on mingi oma vaim, mis avaldub näiteks laulupidudel - välismaalased üllatuvad nähes meie ühtsustunnet. Texases on mingi oma vaim. Näiteks nii nagu eestlasedki, peavad ka Texaslased kaarti eriliseks, arvavad, et see on väga meeldejääva kujuga. Texas olla algul olnud Hispaania koloonia, mingi aeg Prantsusmaa koloonia, seejärel oli ta osa Mehhikost, täpsemalt Põhja-Mehhiko. Seejärel lausa omaette riik ning lõpuks otsustati ühineda ühendriikidega. Ja et ajalootund oleks ikka täielik, siis kuuendaks lipuks, mille all Texas olnud on, oli Ameerika Riikide Konföderatsioon - lõunaosariigid USA kodusõjas.

Võibolla on oma osa selle Texase erilise vaimu tekkel ajalool, mis on veidi ülejäänud osariikidest erinev. Võibolla on oma osa koldimeestel - rangeritel, kes õppisid oma taktikaid kohalikelt indiaanlastelt ja olid omal ajal eriüksuse tasemel, üksinda tegutsevad seadusesilmad. Võibolla oli see vaim siin juba siis, kui indiaanlased olid nende piirkondade peremehed. Päris kindlasti on mul liiga vähe kogemust ja aega, et nendele küsimustele vastata, kuid erinevad hüpoteesid panevad lihtsalt fantaasia toredalt tööle.

Samamoodi, nagu paneb fantaasia tööle küsimus, kust on pärit Tartu vaim või üleüldine Eesti vaim/vaimsus. Kas viimane neist tekkis koos laulva revolutsiooniga? Vabadussõjaga? Laulupidudega? Kalevi eeposega? Oli ta olemas juba muistse vabadusvõitluse ajal? Kaali meteoriidi kukkumise ajal? Siis kui soomeugrilased jõudsid läänemereni välja? Veel varem? Kui aus olla, siis minu arust on seda eesti vaimu rohkem leida sellistes kirjutistes http://dea.nlib.ee/fullview.php?pid=s330442&nid=12562&frameset=1 kui tänapäeval. Kui kasvõi näiteks Kivirähu suurepärastes teostes.

Aga ega tänapäeval ilmselt enam rahvuslus kogu globaliseerumise kõrval tähtis olegi. Rahvuslus toob pigem kaasa sündmusi nagu pronksöö. Moodsamad vaimsused seisnevad milleski muus kui rahvuses või rahvusluses. No näiteks võiksime mõelda endast kui sillast lääne ja ida vahel. Meie minevikku arvestades - sellega me väga hästi toime ei tuleks. Meie suhtumist iseloomustab pigem metafoor, et kui vaatad lääne poole, siis ida poole oled seljaga või vastupidi. Ja siis vaatadki kadedusega ringi ajas ja ruumis - kuidas kunagi oli meil selline ühtsus või kuidas mujal on/on olnud.

Tegelikult ma arvan, et meil on ka praegu päris hästi. Kriitika on pigem alatooniga - seda või seda saaks parandada/parendada. Sest kuigi me oleme üle elanud nii mõndagi ja tulnud välja rasketest olukordadest üllatavalt hästi, siis püsimajäämiseks sellest veel ei piisa - kahaneme kiiresti. Nagu teraapias: mis on meie tugevused? Mida me saame arendada? Mis on halvim mis juhtuda saab, kuidas sellele reageerida? Mis on parim, mis juhtuda saab ja mis on tõenäoline?

Lõpusirgel...

Ikka haiglas, ja muid mõtteid

Tere taas. Sel nädalal jätkus praktika haiglas, kus on inimesed, keda ei saa vangi panna nende vaimse seisundi tõttu. Väikse täpsustusega - Texases on kaks sellist haiglat. Üks on maksimaalse turvalisusega, kus patsiendid on ohtlikumad, ning teine, kus nad haiglas ohtlikud ei ole, kuid ühiskonda veel ei saa lasta. Meie oleme siis mitte nii ohtlike patsientide seas. Võiks ju oodata küll, et sõjaväelises väljaõppes läheksime sõjaväehaiglasse, kuid kuna seal toimuvad teatud ümberkorraldused, siis me sinna ei saanud ja lisaks mõni instruktor ütleb, et praegusest haiglast saame me palju elavama kogemuse. Umbes sellise, mida ma olen Eestiski taga igatsenud.

Iga hommik sõidame väeosa territooriumilt üle tunni aja linnast välja, lähedal olevasse asulasse, kus haigla asub. Loomulikult õppurid kõik magavad enamuse aja sõidust. Nagu minagi. Nii hommikul sinna sõites, kui ka pealelõunat tagasi sõites. Muuhulgas mõeldi sõidu ajal välja huvitav mäng... kui sõidetakse üle augu, jõnksu või mille iganes, mis paneb auto veidi hüppama, siis vastavalt sellele, kui mitu inimest ja mis häälitsust teeb: "uouuu", "ouch", "mmmm" jne, niimitu punkti kokku tuleb.

Ja mõne aja pärast imbub haigla igasse osakonda seltskond õppureid. Nad asetavad oma seljakotid köögi-tuppa. Ja sulanduvad haigla miljöösse patsientide keskele. "Tere, kuidas läheb" ja seejärel kuulevad jutte suitsidaalsusest, hallutsinatsioonidest, tutvuvad meestega, kes panid paari Kate ja Williami. Juba mitmes lugu on kuulda sellest, kuidas inimene tahtis sooritada suitsiidi, pani maja põlema ja siis läks duši alla, voolava vee alla ootama.

Muidugi ei ole siin midagi naljakat. See on see maailm, milles nad elavad. Mida rohkem me neid mõistame, seda suurem on võimalus, et me aitame neil vähemalt osaliselt oma seisukorda parandada.

Muidugi ei saa ma rääkida kõigest detailselt. Konfidentsiaalsus ikkagi kehtib. Nii et ma ei räägigi kõigest põnevast, mis on seal haiglas juhtunud. Võibolla ainuke asi, mida tasub veel ära mainida on see, kuidas haigla sissepääsu juures on silt "teretulemast ..." ja seal juures on number. Esimesel päeval, kui me sinna läksime, oli numbriks 4. See number näitab, mitu päeva on viimasest "take down'st" ehk siis mitu päeva tagasi tuli mõni patsient töötajate poolt "maha võtta", rahusteid täis süstida ja isolatsioonituppa viia. Praeguseni on see number ainult kasvanud, loodan, et see meie sealviibimise ajal ainult jätkab kasvamist.

Lõpuks sain tehtud ka kohaliku füüsilise testi. See ei erine väga testist, mida me teeme Eestis. Usas tehakse kätekõverdused, kõhulihased ja kahe miili jooks. Eestis tehakse kätekõverdused kõhulihased ja ... umbes kahe miili jooks. Jah, et ümmardada distantsi pikkus kilomeetriteks, siis võeti peaaegu 20 meetrit distantsist ära. 2 miili eesti moodi. Mõned erinevused on veel detailides ning normides - millise tulemuse eest kui palju punkte arvestatakse.

Nemad teevad oma füüsilist treeningut ja ka füüsilisi teste hommikutundidel. Mis on täiesti loogiline, kuna see on ainuke aeg, kus päike ei lõõma, kuumakahjustusi on vähem, inimesed kaotavad vähem vett ja lisaks - unehügieeni järgi ei tasu õhtul treenida. Niisiis ärgatakse üles kell 4 hommikul, et 4:30 alustada enda treenimist. Ärkasin kell 4, läksin testi tegema. Kätekõrverdusi tegin 77, mis ülejäänutes tõi kaasa suure üllatuse, ülejäänu oli veel kesisem, kuid ikka vaadati üllatusega ja nimetati mind eriüksuslaseks ning eestlaste usa vallutuse avangardiks. Eriti kui ma mainin, et Eestis olen ma kõigest nõrguke psühholoog, ei midagi erilist.

Ega mul siin muud huvitava toimugi. Samal ajal on huvitav jälgida sündmusi Eestis. Mees tungib kaitseministeeriumisse. Saab surma õnneks keegi väga vigastada ei saanud. Minu arust üks huvitavamaid detaile kogu selle loo juures oli, kuidas ... "rahvas püsis rahulikuna... kell see ja see sisenesid majja eriükskuslased. Avanes aken, millest tulid välja kaks naisterahvast, kingad käes, nad ei paistnud šokeeritud, üks neist isegi naeratas." Parandage mind kui ma eksin, aga minu arust see näitab ainult vaimset tugevust. Ja kui ma rääkisin seda lugu paarile kaasõppurile, siis nimetati mind taaskond eestlaste usa vallutuse avangardiks.

Nüüd ma pean pisikse patriootilise kõne...

Mis siin salata. See kõik paneb mind eestlaste üle uhkust tundma. Isegi minusugune on väljamaal kõva tegija. Aina enam veenab mind, et me oleme väga vastupidavad ja tugevad mitmes mõttes. Ma arvan, et see on rikkus. Seda kergem on eestlasel minna välismaale ja tulla toime sama hästi või paremini, kui keskmine kohalik. Ja nii jookseb Eesti aina tühjemaks ja see rikkus jaotub mööda maailma laiali. Ja ega teisiti ei saagi olla - mis meid Eestis kinni hoiab? Keel? Pere? Patriootlikkus? Päris kindlasti ei ole see raha. Õnneks räägivad ka poliitikud sellest, hoiavad demograafilistel sündmustel ka pilku peal. Emapalka juba makstakse. Kutsutakse helgeid päid tagasi Eestisse, tahetakse elukvaliteeti tõsta. Et eestlasi sünniks rohkem ja rändaks vähem välja. Ah, tegelikult ei ole see üldse probleem? Khm... http://www.stat.ee/public/rahvastikupyramiid/

Mis siin salata. Ma pigem küsin endalt, kas ma tahan Eestis töötada, väikse palga ja parajate hindade keskel, et teenida välja pisike pension. Olla osa kahanevast ühiskonnast, et mitte öelda välja surevast rahvast? Sest see on mulje, mis demograafia andmeid vaadates jääb. Iive pidavat olema viimastel aastatel positiivne? Ilmselt ei ole ta seda enam väga pikka aega - see aasta on juba sündivus olnud 10% väiksem eelmisest aastast. Euroopa üks väiksemaid rahvaid. Isegi kui kõik need näitajad ja argumendid ei ole tõesed, võivad need olla just parasjagu mulle teada ja teised argumendid ei ole mind veenanud.

Ühesõnaga - kas see tore rahvas jääb püsima. Kas laev on uppumas ja kas ma tahan sellest lahkuda esimeste seas või jääda pardale. Ja päris kindlasti ei upu ta lõplikult veel minu elu ajal. Sümboolselt sobiv on seda küsida... olles ise välismaal.

Kui rääkida rahvastest ja nende püsimajäämisest, siis tuleb aga meelde üks lugu neenetsitest. Olla üks rahvastikuteadlane läinud 20. sajandi algul ja uurinud neid soomeugrilasi ning tegi järelduse: "Neid põdrakasvatajaid on vaid 20000, nad joovad hirmus palju ja ilmselt neid enam kauaks ei jätku."  Olla üks rahvastikuteadlane läinud 21. sajandi algul ja uurinud neid soomeugrilasi ning tegi järelduse: "Neid põdrakasvatajaid on vaid 30000, nad joovad hirmus palju ja ilmselt neid enam kauaks ei jätku."

Rääkinud ka Gustav Suits esimeses Noor Eesti albumis, kuidas osa eesti rahvast oli olnud skeptiline oma edasipüsimises  http://www2.kirmus.ee/nooreesti/sirvi.php?id=290&next=12&sub=256 Hiljem läks Eestil päris hästi. Võibolla peame siis meiegi meeles hoidma, kuidas suured pilved ja jõed sünnivad.

Kohtu-haigla ja kristall-linn

Käes on jälle aeg, kus ma saan nädala jooksul kogutud kogemused ja mõtted virtuaalsele seinale projekteerida. Mis nädala jooksul toimus - hakkasime käima haiglas praktikal, kohtusin taaskord ühe väga huvitava inimesega (ülejäänud olid ka muidugi huvitavad), käisime taaskord seiklemas, väljasõidul ning sattusin ühte... khm... ööklubisse.

Niisiis, alustame ametlike tegevustega. Kolm päeva oleme käinud haiglas praktikal, kaks nädalat on veel ees ootamas. Sisuliselt on tegemist selle kursuse lõpuspurdiga, peale mida on jäänud rohkem administratiivsed tegevused kursuse lõpule viimiseks. Niisiis, kohtu-haigla, forensic hospital. Jalutad koos inimestega, kelle on vaimne seisund ei võimalda nende kuritegude ära kandmist vanglas. Statistiliselt pidavat nad haiglas veetma kaks korda enam, kui vanglas. Muidugi juristid oma klientidele seda ei ütle ja muidugi on haiglas veeta tunduvalt kergem, kui vanglas ... kus iga hetk võib seep pudeneda dushiruumi põrandale ... Ja selle haigla puhul on tegemist patsientidega, kes ei vaja maksimaalseid turvanõudeid vaid on üpris stabiilsed. Kusagil siin on teine haigla karmimate tingimustega. Sellegi poolest, kui siin tehakse üpris stabiilsete patsientidega jalutuskäik, ekskursioon haiglast väljaspool ja grupist eraldub patsient, kes juhtumisi 12 aastat tagasi oli sooritanud mõrva, siis on lehtede pealkirjades "Grazy killer on the loose!"

Tegemist on siiski stabiilsete patsientidega ja nagu üks töötaja ütles - ta tunneb end turvalisemalt, kui ta tundis Walmarti (ostukeskuste kett) parklas. Siiani ei ole minagi ennast seal ohustatuna tundnud. Isegi rääkides antisotsiaalsete isiksuseomadustega nägemusi nägeva noormehega. Aga nendest juhtumitest ei saa liialt blogis vestelda. Need jutud jäägu haigla ja kooli seinte vahele. Ühesõnaga - vestlen patsientidega (või kundedega), kuulan nii öelda staffinguid - töögrupp, mis sisaldab erinevaid proffessionaale ja õppureid nagu meie. Üllatavalt soe vastuvõtt ja palju tähelepanu pööratakse õppurite abistamisele. Ei ole tunnet, nagu jääksime jalgu vaid pigem nagu oleksime võrdsed.

Üllataval kombel ei ole ma seal haiglas näinud veel ühtegi psühholoogi. Kindlasti neid seal leidub, kuid pole silma jäänud. Kusjuures tööd, mida meil Eestis teevad psühholoogid, teevad siin osaliselt ka sotsiaaltöötajad. Nõustamine on suures osas sotsiaaltöötajate pärusmaa ning psühholoogid testivad, hindavad. Ma olin juba natuke segadusse sattumas selle olukorra pärast, kuid siis kohtasin seda huvitavat inimest, kellest juba alguses juttu oli. Tegemist on kliinilise psühholoogiga, doktorant, värskelt militaariumis, kapteni auastmes. Jah, siin saadakse kõrghariduse puhul kohe ohvisteri auastmesse ja doktori kraadi puhul lausa kapteni auastmesse. Tema taust on aga veel huvitavam. Kasahstanist pärit, mõned aastad USAs elanud, pettunud oma kodumaas, sest no näiteks seal loeb rohkem see, keda sa tunned kui see, mida sa tead (ilmselt tuttav mõte kõikidele endistele sovietimaadele ja muudelegi), ainult üks partei on riiki juhtinud 90ndate algusest, mis on toonud kaasa stabiilsuse, kuid mitte arengu. Ühesõnaga sattus peale keerulisi teid USAsse, peale keerulisi teid psühholoogiasse ja lõpuks isegi militaariumisse. Nii või teisiti olen ma aina rohkem veendunud, et kõige huvitavamate inimeste konsentratsioon on kõige kõrgem psühholoogide seas. Heas mõttes. Lisaks sellele - käisime reede õhtul Korea restoranis söömas. Seal kasutatakse noa asemel liha lõikamiseks kääre. Pilt tulemas!

Reede õhtu möödas, laupäeva hommik alustasime järjekordse tuuriga. Rahvas bussi peale, esimeseks atraktsiooniks järv. Texases olevat ainult üks looduslik järv, ülejäänud on inimeste poolt üleujutatud jõed. Nii ka see, millel me seilasime. Sattusime Texasesse väga õigel aastal, sest see aasta on üpris kuiv - järved, jõed on tühjad ja me saime näha ühte asulat, mis tol korral üle saja aasta tagasi koos ülejäänud aladega üle ujutatud sai. Randusime järvesaarel ja saime jalutada mööda kohalikku muistset Atlantist. Ega seal palju alles ei olnud ega olnud ka palju, mis võiks alles olla. Vahel aga ei olegi oluline see, mis reaalselt olemas on või olemas ei ole, vaid see, mida ja kuidas sellest räägitakse. Turistiatraktsioon täies hiilguses.

Peale tehisjärve sõitsime taaskord sööma. Ma ei hakka üle kordama, et ma mõistan, miks inimesed on siin ülekaalulised. Everything is bigger in Texas. Peaks ennastki kaaluma. Igatahes - toit tarbitud, läksime edasi koobaste poole. Jah, juba teine koobas, kuhu me siin olemise ajal oleme pugenud. Vähem niiske, vähem madalaid kohti ja imeline "Cristal city". Osa koopast, mis on täis kristalli. Puhastatud, kuid ikka veel koopaseintel. Fotod annavad küll midagi edasi, kuid mitte kogu sära ja hiilgust :)

Ja õhtul läksin kaasa seltskonnaga. Ööklubisse. Tantsima. Khm. Oh üllatust üllatust. Tegemist oli hispaania tantsuplatsiga, kus keerutasid jalga ja nõksutasid puusa mehed ja naised, kes tantsisid ilmselt sama moodi juba enne minu sündi. Küll aga oli väga huvitav ja nauditav nende tantsimist vaadata. Suurepärane rütm ja tantsuoskus. Paar korda pidin veenma, et ma olen siin ainult vaatleja, ei tantsi. Pigem läheks lavale pilli mängima, kui tantsima. Korra ikka tantsisin ka ja siis vupsti minekut.

Ja pilli tahaks tõesti mängida. Laena mulle kidrat vanemuine...
http://www.youtube.com/watch?v=gIqLsGT2wbQ
Mis tuletab meelde. Jamaicalasi on siin ka mitu. Suurepärased inimesed. Üks neist ütles hiljuti väga toreda mõtte. See mees õppis noorena toitu valmistama, kuna ta ema ütles: "Kui mees oskab toitu valmistada, siis ei suhtu ta naisesse nagu teenindajasse vaid nagu võrdsesse." Mis tuletab omakorda meelde, et lõuna on käes...

Järgmise korrani!