Lõpetuseks

Texasest sain ma tulema tuldud. Tund aega Dallasesse, 8 tundi üle ookeani ja seejärel 7 tundi Frankfurdis Tallinna lendu oodata. Pole paha. Kõik vahepealsed ootamised ka kokku arvata, siis läheb reis ikka umbes 22 tundi. Praegu ootan endiselt Frankfurdis oma järgmist lendu. Juba tunde. Oh jah. Wifi on ka tasuline. Magada ei ole saanud. Inimesed on tunduvalt külmemad kui Uues Maailmas. Tuleb tagasi harjuma asuda.

Igatahes pole paha. Esimene reis üle Atlandi, esimesed lennusõidud. Esimene õhkutõus, airborne – õhkusündimine – see jääb ikka meelde küll, kuidas Tallinn oli järsku nii pisike. Liiga pisike! Ja nii palju uusi huvitavaid tutvuseid üle terve maailma. Reeglina jäävad need tutvused kõik sellesse suvve, samas on olemas imeline facebook, mis ühendab nüüd ka minu jaoks inimesi üle maailma. Ja muidugi skype. Mitte, et oleks plaan nende tuttavatega skype’i teel suhelda, lihtsalt San Antoniost õhkusündimise ajal rääkisid kaks ameeriklast omavahel juttu ja jutu seest kostis välja „thank god for skype!“. Üks meie rahvuslikest uhkustest.

Pean mainima, et nii head päeva, kui oli mu lõpetamine, ei ole ammu olnud. Tore, et sai oma hümni kuulata, suures ruumikas kabelis püsis Eesti lipp kõrgel veel kaua-kaua, ka USA hümni laulmise ajal. Sest infotehnoloogia vedas veidi alt ja eesti hümn ei hakanud mängima ka korduvate nupuvajutuste peale. Ja mul jätkus piisavalt ennast tagasihoidvat ärevust, krambipalavikku, et ma piinliku vaikuse lahendamiseks ei päästnud päeva ega hakanud ise hümni laulma. Mul on veel mõne asja kallal tööd vaja teha.

Lõpetamine jätkus väga mõnusalt, sain pisikese tunnustuse üldisel lõpetamisel: „You are on the deans list,“ mis on hea märk. Ja kui üks lõpetamine oli läbi, tuli kohe teine ka otsa. Peale kabelis ülejäänud kursusega lõpetamist lõpetasime ka international military student office’s, kus sain veel natukene tunnustust. Natukene rohkem isegi. Aga ma ei hakka siin ometi nende vidinatega uhkustama. Tulete külla, siis näitan.

Päeva üks naeladest oli veel Eesti jalgpallikoondise võit Põhja-Iirimaa üle 4:1. Ja seda sain ka interneti vahendusel jälgida. Ja ühendus oli seekord isegi piisavalt hea otseülekande vahendamiseks. Ja mäng oli veel parem. Nii nagu sloveenia mängu järel sloveenlasele, nii sain ma sellest mängust rääkida kohalikule iiri päritolu mehele. Muidugi teadvustades, et tegemist oli Põhja-Iirimaaga, mitte Iirimaaga. Selgusetuks jäi aga, kas Iirlased (mitte Põhja-Iirlased) elaksid seepuhul meile kaasa, kas näiteks IRA oleks õnnelik, kui eestlased põhja-iirlaste väravat pommitavad või mitte.

No igatahes. Õhtu jätkus meeldivate intellektuaalsete vestlustega. Ma ei ole seda tüüpi, et läheks viimasel päeval peole ja hommikul pead valutaks. Ma olen see, kes hindab rohkem arutelusid, häid mõtteid. Ja sel kursusel oli mees, kelle arusaamad on nii paljus sarnased, kellega sai nii palju põnevat läbi mõeldud. Oh. Seda ma jään vist kõige rohkem taga igatsema. Isegi superviisoriga jõudsime kord mõttele, et mul on vaja inimesi, kes suudavad mind mõtlema panna. Hea küll, vähemalt nüüd sai mõtteainet pikaks ajaks kokku korjatud.

Minu arust igasuguse psühholoogia ja selle lähedaste teemade õppimise juures on üks põnevamaid elemente kogenumate, arukamate inimeste (tavaliselt need, kes on klassi/auditooriumi ees ja räägivad) mõtted, käitumised, isiksus, emotsioonid teatud teemade juures. Siin oli kirju seltskond. Peale lõpetamist kui üksuse ülem oli öelnud, et „now we can be friends“ mainis ta ka instruktorite puhul hea-võmm-paha-võmm taktikat. Ehk siis oli neid näiteid, kellest eeskuju võtta, ja neid vaimse tervise instruktoreid, kelle patsientidest on väga väga kahju. Jääb üle ainult loota, et nad instruktoritena tõesti olidki rohkem „paha võmmi“ rollis ja patsientidega käituvad inimlikumalt. Kuid militaariumis vahel toimuvadki kummalised lood. Vähemalt oli instruktoreid, kes andsid inspiratsiooni ainuüksi oma olemusega, mis psühholoogias on ju nii oluline.

Mis seal salata. Hinge jäigi kripeldama – oleks võinud ikka selle naljaga kaasa minna ja uurida, mis võimalused siis on USA sõjaväkke psühholoogiks sattuda. Sest nagu ma aru saan, need võimalused on head. Proffessionaale on neil vähe ja see on ka üks põhjus, miks nad õpetavad välja nii palju vaimse tervise „tehnikuid“, kellel on samas nii palju vastutust. Umbes nagu meedikuid arstidele abiks. Võibolla nad oleksidki väga õnnelikud minusuguse tegelase üle. Iseloomustus, mis ma kursuse lõpus sain oli ka täiesti hea: „Vegel will be a great asset to any military or civilian Behavioural health setting.“ Tasub ehk kontakte säilitada. Mine tea, mis tuuled puhuma hakkavad.

Aga nüüd olen kohe-kohe tagasi Eestis. Saan aknaaluse istme ka. Saan jälgida, kuidas pisike Tallinn muutub suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks saan jala kodumaa pinnale toetada, öelda „Haudi foulks!“ ja teha mõne Chuck Norrise nalja: " Kui Bell telefoni leiutas oli tal juba kaks vastamata kõnet Chuck Norriselt!“ Haa! Mis on Kalevipojal sellele vastu panna? Aga kes teab, äkki ongi Chuck Norris ka tegelikult ammu ammu Uude Maailma ümber kolinud Kalevipoeg? Ei saa olla? Pole meie genotüüp? Pole blonde juukseid ja siniseid silmi? Lahendus saab olla vaid üks – Kalevipoeg on asunud juukseid värvima ja värvilisi läätseid kandma! Olgu tal seal siis vähemalt lõbus.

... 

Kodus! Sai lennatud lõpuks Frankfurdist Tallinna. Ühes lennukis Andres Lipstokiga. Ilm oli pilvine, nii et ei saanud jälgida pisikest Eestimaad nagu peopesa peal, aga vähemalt pealpool pilvi paistis päike. Päris magama ka ei jäänud, kuigi üle 24 tunni olin üleval olnud. No ei jäänud! Lennuk maapeale, lennukist välja, pagas kätte, uksest välja, kiired pildid tervitajatega, autosse, koju. Ja siis sai kõigest muust juba pikemalt pajatada, kauboikaabut näidata, nii ka muud kraami, mis mulle anti ja mida ostsin.

Kummaline. Eestis olles tulevad teistsugused mõtted. Neli kuud tagasi unarusse jäenud mõttelõngad kerkivad taas esile. Võibolla siis ongi igal paigal oma vaim, paigale tüüpilised tavad, käitumised ja inimesed, omad intellektuaalsed väljakutsed, mis ühele või teisele selles paigas küsimusi ja mõtteid tekitab. Või on need meie suhted, meie vastutused, mis igas paigas võivad erineda. Või midagi muud. Igatahes olen tagasi tuttavatel radadel.

Hetkel on mul veel jetlag - keha arvab endiselt, et olen Texases ja tahab magama minna siis kui teised ärkavad, ärgata tööpäeva lõpus jne. Harjumine võtab ilmselt nädala või pool.

Tänan kõiki lugemast ja kaasa elamast. Loodan, et saite pisut muiata, pisut mõtteainet, pisut uudishimu. Mina jään nüüd uuesti Eesti eluga kohanema, teile külla tulema või teid külla ootama.

Ja mis edasi? Mis saab nüüd? Kas see ongi lõpp? Ei! Kõik kestab edasi...

Järgmiste juttudeni!

Andres

Ikka veel lõpusirgel

Hoiatus! Linke on tekstis palju! Kõikide uurimine võtab palju aega! Vajutada omal vastutusel!
................................................................................................................
Mis siin salata. Nüüd, kui lõpp hakkab paistma, on tekkinud lõpuks tunne, et tahaks jääda. Siis kui üks kursakaaslane tegi koos ühe instruktoriga nalja, et võiks Vegeli eestlaste käest ära napsata, äkki oleks pidanud naljaga kaasa minema ja vaatama, milleni see oleks jõudnud. Aga ei, tulen tagasi. Vähemasti... kui George Carlin ütles, et meie ühiskond on alla käimas, maailmasse sündides saad pileti sellele šoule, et näha kuidas kõik kokku kukub ja USAsse sündides saad pileti lausa esiritta. Eestisse sündides saab näha kogu protsessi kui suurendusklaasi all - terve rahva kokku kuivamise näol, ilma, et keegi väga häält teeks. Peale mõne üksiku, nagu Taagepera. Näiteks vahel selgub, et nälgivate teismeliste arv Eestis on juba 16%!

Isegi kui see arv on mingitel põhjustel üle paisutatud, midagi ta ikkagi näitab. Et nii vähe, kui meil riigis meie väikse ja kahaneva rahva seas lapsi on, siis isegi nende eest pole piisavalt hoolitsetud.










Laulev revolutsioon

Nagu eelmisel korral sai juba mainitud/lubatud, näitasin siin ära laulva revolutsiooni filmi ka ülejäänud kursusekaaslastele. Kõik ei saanud näha, kuid enamus olid huvitatud ja parajal hetkel vabad ka. Vahepeal tuli lõunapaus teha ja siis edasi vaadata. Enamus olid edasi vaatamise ajaks tagasi ja üks, kes ei olnud tundus hiljem huvi, kuidas lugu ikkagi lõppes, kas läks Berliini müüri lammutamiseni välja? Üks, kes on meie kultuurist kõige rohkem huvitatud olnud, sõnas, et "you've got a proud herritage!" ja "Thank you for teaching us a better way of doing things!" Sain isegi mehise kallistuse! Ja siis ühe naiseliku ka. Igatahes - kui lähen veel kuhugi reisima, võtan selle filmi kaasa.

Ja nagu neid juhuseid ikka leidub, sattusin mõni aeg hiljem peale toredale loengule, mis räägib vägivallatust "võitlemisest" ja kuidas see vajab rohkem tähelepanu ajakirjanduselt ja meedialt, et olla efektiivsem. Sest tsiviilisikud on relvastatud sõdurite vastu suutnud oma tahtmisi saavutada praegu ja läbi mineviku. Ja rääkigu kui palju tahetakse mõtet, et sõjad ei kao ajaloost kuhugi - alates vana-kreeklasest nimega Thusydides on ajaloolased püüdnud leida põhjuseid, miks on mingi sõda alanud ja otsinud viise, kuidas neid tulevikus ära hoida. Et see püüdlus siiani ei ole õnnestunud, ei pea tähendama, et ta ei õnnestugi. Püüdlusi on mitmeid, Marti Ahtisaari oma tegevusega on heaks näiteks ja kaugelt mitte ainsaks. Ma ei usu, et ma kunagi näeksin päeva, kui kaitseväelasi ei ole enam vaja, kuid ka kaitseväelasena ma oleksin väga õnnelik selle üle.

Ühesõnaga, muinasjutufilm nimega laulev revolutsioon oli siin menukas ja paistab oma edulooga silma rea teiste rahumeelsete püüdluste seas.



Peale filmi vaatamist ja veel mõnda üksikut tegevust... on nädal olnud piiiikkk ja tegevusetu. Seda enam olen saanud keskenduda nendele tegevustele, mida ma olen ammu ammu tahtnud teha. Minu ideaal, idüll on see, kui ma saan mõtiskleda ja kirjutada. Oma mõtete üle. Olen saanud siin nelja kuu jooksul rohkem enda isiklikke mõtteid arendada, kui ma viimase kolme aasta jooksul teha sain. Minu jaoks see käib justkui elu mõtte juurde - teadlikkust endast ja maailmast arendada, muuta seosterikkamaks ning parandada võimet neid mõtteid jagada ja nende üle arutada. See annab mulle palju. Ainult et oma paremate mõtete jagamise ja arutamiseni läheb veel aega. Senikaua harjutan tagasihoidlikumatega.

Ja vahel segavad mõttelõnga sellised tüütud asjad, nagu ekskursioon järjekordsesse koopasse, mis on muidugi miljoneid aastaid vana, siis taas pikad bussisõidud järgmisse kohta, grillitakse meile burgereid ja hotdoge, saame jälle süüa kõhud punni ette, järves ujuda ja palli mängida. Oh jah. No samas muidugi, kolmest läbikäidud koopast oli see kõige uhkem ja huvitavam. Ja ega siin spetsiaalselt meile niimoodi burgereid ja muud kraami grillitud ei ole. Ja ega ameerikajalgpalli viskamise trikki ka varem ei olegi proovinud kätte harjutada, eriti siis veel keset kuuma ilma, sooja päikest, jahutavas järves. Ja mis kasu ongi mõttelõngast, kui ta segab selliseid asju nautimast. Igatahes sai selle reisi viimase ekskursiooni ka läbitud, sai juba ka mõnele inimesele head elu soovitud.

See on nii kummaline. Eestis õppides, koolis, mõnel kursusel või kus iganes, on olemas õhkõrnalt või teadlikumalt see tunne, et küll me kohtume hiljem, peale lõpetamist jälle. Eesti on ju nii väike. Maailm ei ole. See on minu jaoks uus emotsioon. Osade inimestega ei satu ma enam kunagi kokku, tõenäosus selleks on liiga väike. Ma räägin seda rahvusvaheliste tudengite kohta, aga sama kehtib ka ühendriikide õppurite kohta. Üle 300 miljoni elanikuga riigis nii kergelt tänava peal endise kaas-õppijatega kokku ei satu. Ja siin on võrdluseks jälle, miks Eestis mulle meeldib. Tuttavaid nägusid näeb aeg-ajalt. Minu rekord - vanalinnas, 15 minutiga 9 tuttavat vastutulijat, päise päeva ajal, kõik eraldi. Võibolla nüüd tuleks vähem. Kindlasti on mõni neist välismaale elama läinud.

No ja miks ma siis ei võiks?

Mõned aastad tagasi kui Soomes toimus koolitulistamine, siis kõlasid meil mõned mõtted. Näiteks ühele koolipsühholoogile ütlesid sõbrad, et "Mis sina seal koolis teed? Tule ära!" Ja mina mõtlesin just vastupidi, et rohkem psühholooge peaks kooli minema, et taoliste juhtumite kordumise tõenäosust madalamal hoida. Sarnane põhimõte viis mind ka kaitseväkke. Sarnase põhimõtte saatel võin tulla ka tagasi kodumaale, kaasas tunne, et kuigi meil on nii paljud asjad uhked ja toredad - lausa teist kvartalit järjest Euroopa suurim majanduskasv (pidavat olema lausa 8,4%!), siis midagi on meil ka ikka väga korrast ära (nälgivate teismeliste arv on juba 16%). Nagu matemaatikaülesanne. Põnev! Huvipakkuv!

Muide! Vahel kasutatakse seda põhimõtet. Kui näiteks mõnes kõnes tahetakse inimesi tegutsema panna, oma mõtte pooldajaks saada, siis üks viis selleks on ehitada oma esitus üles järjekorras: esiteks räägi sellest, mis on halvasti, kui halvasti see on ja kuidas see kuulajatega seotud on. Paneb kuulajad pingesse, oma tooli peal nihelema. Seejärel võid hakata välja pakkuma oma lahendusi ja need tekitavad kuulajates pisikese pinge languse: "Huhh. Sellised on selle probleemi lahendused." Ja mingi tõenäosusega jäävad sind rohkem kuulama ja uskuma, kui oleks juhtunud ilma pinge tekitamiseta.

Ma pean tunnistama, et mul pole aimugi, kuidas tekitatud pinget maandada. Mõned mõtted on. Aga mil määral need töötavad või pinget maandavad - ei tea. Esiteks nõuanne mehelt, kes on elanud üle 40 aasta ameerika unistuses: tuleb olla piisavalt skisoidne, et miski sulle korda ei läheks ja piisavalt antisotsiaalne, et keegi aru ei saaks. Kohandades tema mõtte eesti- ja tavakeelepäraseks oleks see: olla piisavalt eraldunud, et hoiduda teiste liigsest mõjust, ja piisavalt karismaatiline või manipuleeriv, et keegi aru ei saaks, mida sa nende seas tegelikult teed. Ja nagu me edasi arutasime, on mõned kunstnikud sarnaseid iidoleid juba ka portreteerima asunud: Fight club ja Matrix oleks mõned näited.

Ja samas, oli see just see kursusekaaslane - mees, kes on inimkonnas suures osas pettunud, kes hea meelega lahkuks moodsast ühiskonnast ja asuks põldu harima, jahti pidama ja kalastama, elaks sellest ära - oli see, kes kõige rohkem oli tänulik meie laulva revolutsiooni vaatamisest. Suur küünilisus leidis natukenegi lootust meie lähiajaloost. Meil on veel see maagiline miski... muutudes soovituse järgi hoolimatuks, kindlasti kaotaksime selle miski. Nii et ei. See soovitus ei lähe mitte. Vähemalt mitte veel. Ei vaata uuesti huviga Matrixit ja Fight Clubi üle ega mõtle "What would Tyler Durden do?"

Mina panustaks hoolimise vähendamise asemel millegi muu arendamisse. Nimelt juhtimise arendamisse. Meid eestlastena on aastasadu juhitud ja aeg-ajalt on näha suurepäraseid oskusi olla võimalikult laisk alluv. "Ära küsi, kas me peame seda ja teist tegema, siis ei tule tal meeldegi!" on üks näide. Nüüd oleks aeg pöörata aina rohkem tähelepanu juhtimisele, ettevõtlikkusele. Noh, et kui meil pea 200 aastat tagasi pärisorjus kaotati, siis pidid talupojad algul veel rohkem tööd tegema, sest nüüd pidid sa oma maa eest tasuma. Edukamad talupojad suutsid lõpuks omale talud välja teenida ja saavutasid seeläbi natuke reaalsema vabaduse. Kui 20 aastat tagasi meie vabadus taastati, siis algul lubasid mõned lausa kartulikoori süüa, hiljem tõusis enesetappude ja väljarändajate arv, vähenes sündivus jne. Näitajad, mis on küll paremuse poole liikunud, kuid mitte sel määral, et kuulajate pinge võiks olla juba maandatud. Minu parima teadmise järgi me võiks järgmiseks välja teenida omale rohkem ettevõtteid, panustada sellesse, et osataks äri teha kodumaal ja võõrsil.

Järgmisi põlvi võiks suunata väärtustama ettevõtlikkust, mitte ettevaatlikkust. Sest kui me vaatame kaugele ette, siis me näeme, et kui me midagi ette ei võta, siis meid seal ees midagi head ei oota. Ja kui me asume rohkem ise tootma, müüma, äritsema, siis me töötame ka iseenda, mitte kellegi teise heaks ega pea nurisema riigi, ülemuste või selle üle, et meie töö tulu läheb välismaale. Seega - asugem firmasid looma. Ja põnevam mõte - asugem vaatama, milliseid, milliste isiksuseomadustega inimesi me tahaks näha oma juhtidena, nende omadustega noori ärgitama otsuseid vastu võtma, läbirääkimiste pidama ja laskma neil ennast ja ka teisi juhtida, et tulevaste põlvkondade juhid oleksid sellised... meeldivamad. Kes looksid paremaid tingimusi nendele ajudele, kes muidu meie hulgast välja voolavad. Kes teemade puhul, nagu ettevõtte sotsiaalne vastutus ei ütle, et see ei toimi meil veel isegi 10 aasta pärast, vaid püüavad kaasa teha või kaasa mõelda ainuüksi, kuna see teema läheb nende endi väärtustega kokku.

Võibolla on palju tahetud. Võibolla on naiivne. Võibolla meenutab liialt iseseisvuspartei manifesti. Võibolla ma eksin. Võibolla seekord suudamegi rehkendusest ära teha vaid pool. Imelik. Või ei... Toots tegi pool, Imelik ei osanud üldse, Kuslap tegi enda ja Imeliku eest ja Arno sai pahaseks. Meil on Kuslapeid rehkendama vaja! Huvitav, kui paljud tänapäeva Kuslapid selle 16% sees on.

Nüüd jääb mõttesse mõlkuma, milliste omadustega inimesi tahaks näha juhtidena, kuidas saab neis juhiomadusi arendada ja kuidas seda ideed arutada ja levitada. Sest teiste juhtide eest me võime ennast vabaks võidelda või laulda, aga oma juhid kasvatame ise. Kelles, mida ja kuidas arendada?

Oh, tore on siin Texases. Siin ma vist nägin, kuidas tulevast juhti oma käe järgi koolitati. Või oli see taas üks kuumusest tulnud miraaž. Kes teab, kes teab. Need inimestega seotud asjad on vahel nii keerulised, nii keerulised.

Kohtumiseni neljapäeval või hiljem!