Nüüd siis püüan kirjutada ainult materjali, mis on sobilik avaldada. Olgem ausad - rääkisingi asjadest, millest ilmselt ei tohiks. Ja muidugi mu reaktsioon KÕIK selle peale ära kustutada oli liig. Mis seal ikka, saame üle, alles in ikka eneseväljenduse soov ja siit tulevad siis juba uued lood. Niisiis eelmine nädal käisime Rodeot vaatamas. Ehtsat Texase rodeot. Aga enne veel läksime hoopis koobastesse! Sellistesse koobastesse, kus kunagi varjusid indiaanlased. Pean tunnistama, et minusugune mitte-aktiivne rännumees polnud varem turistidele avatud koobastes käinud - ainult Mustamäe, Õismäe piiril, vana Vene sõjaväeosa katakombides poisikestena. Niisiis oli ka see minu jaoks uus kogemus ja automaatselt tekkis eesmärk teha nii palju pilte kui võimalik. Muidugi niikes koopas, kus on mitmeid väikseid veekogusid ja vihmaperioodil saab näha isegi veealust koske, tekkis kaamera objektiivile veepiiskade kiht ja mõne aja pärast kvaliteetseid pilte enam teha ei saanud. Nii et kahjuks ei saa ma näidata koopa kõige põnevamat osa - suurt saali, kus 20 sajandi algul oli peetud kiriklikke jumalateenistusi, kuhu oli ei-tea-kuidas veetud isegi orel ja sai nautida jumalikku akustikat. Vähemalt saan näidata ühte pilti teerajast, mis viib selle suurepärase paiga poole.
Seejärel Rodeo! Korraliku Barbeque sööminguga alguses. Mis siin ikka - kohe õhtu peaatraktsioonide juurde. Alustati terve meeskonna ratsutajatega, kes lehvitasid USA lippu ja tegid vigursõite kõikide rõõmuks ja emotsioonide kruttimiseks. Jätkati pulliratsutamisega. Nagu hiljem selgitati - pullile on tema munade ümber seotud noor, mis muudab tema olemise väga ebamugavaks ning ta arvab, et tegemist on tolle ratsutajaga, nii et ratsutajast tuleb võimalikult kiiresti seljast ära saada - tavaliselt on see sekundite mäng. Seejärel lasti vaikaid (linnavurlena ei ole kindel, kas nüüd ja hiljem loomi õigesti nimetan) mööda areeni jooksma ja lehmapoisid (noorim neist tõesti 8 aastane poiss) ja lehmatüdrukud asusid neid lassodega kinni püüdma - küll kahekesi koos, üksi, kui ka eesmärgiga vasika jaladki kinni siduda. Ehk siis mentaalne pilt mu mälus on järgmine - vasikas läheb tuhatnelja jooksma, ratsanik viskab juba mõne sekundi jooksul talle kaela nööri, hobune peatub, lasso sulgub ümber vasika kaelaning ta teeb õhulennu, maandudes selili, samal ajal on lehmapoiss juba hobuse seljast maas ning vasika juures, sidudes vasikal jalad ilusti kokku. Hobune teeb aeglaselt samme seljataha, tõmmates maas lebavat vasikat mööda areeni endale järele. Oh kuidas ma ei tahaks järgmises elus olla rodeo jaoks harjutavate lehmapoiste vasikas. Jah, minu jaoks oli siiski palju põnevam mõelda järgmise õhtunaela üle - 5, 6, 7 aastased poisid ja tüdrukud, kiivrid peas, pandi pulli asemel sõitma väiksemate loomade selga. Nendeks olid minu meelest lambad. Umbes nagu meil pannakse väikseid lapsi laulupeol laulma. Ja veel üks lasteatraktsioon - terve kari lapsi tuli areenile, silmis näljane pilk, üks konkureerivam kui teine. Seejärel lasti areenile mitu vasikat, kelle tagumiku peal oli lipik, mis tuli kätte saada. Ja lastekari asus vasikaid taga ajama. Vaesed vasikad. Ja muide - kus sa ikka oma kaasmaallasi kohtad, kui mitte Texase rodeol!
Sünnipäev oli kah sel nädalal. Osa jätan kirjutamata, sest äkki kirjutaks midagi, mida peaks tsenseerima hakkama - aga igatahes oli tore sünnipäev, feisspukk oli õnnitlustest tulvil, kursusekaaslased laulsid "Happy birthday" ja õhtul sai kaasmaallasega tagasihoidlikult õlut rüübatud. Igati viisakas ja tore sünnipäev.
Reedel saatsime kahte sloveenlast ära. Grill ja õlu ja bassein ja seltskond - kohalikud ütlesid, et nii siin San Antonios käibki. Leidsin omale ühe pseudopatsiendi ka - psühholoogias tegutsedes ikka juhtub, et inimesed näevad sind kui võimalust oma probleeme lahendama asuda. Eks ma teen siis mis ma suudan. Õlleklaasi taga. Grill-liha hambus. Jah ja teine mees alustas minu iseloomustamist sellega, et ma olen militaarmaailma jaoks liiga "nice", jätkas juttudega sellest, kuidas ta instruktorina võtab esimeseks eesmärgiks panna koolitatavate seast kõige kõvem mees teiste ees nutma, et saavutada autoriteet. Seejärel rääkis, kuidas ikka enamus psühholooge ei tea midagi, "kui ma olen roomanud mudas, nälginud, olnud kuulirahe all, kuidas ma hakkan oma probleemidest rääkima mehele, kes tuleb kohale oma Hummeriga ja pole õiget elu näinudki?", seejärel kirjeldas, kuidas hea psühholoog võiks tema arust käituda ning lõpetuseks kinnitas, et minust võiks saada järgmine Dr Phil. Oh, mis sa õlleklaasi kõrvale muud ikka tahad - entertainment.
Mõni aeg tagasi, kui olin veel kodumaa pinnal levis meedias uudisnupp, et USA otsib nõuandeid mitmetelt riikidelt, kuidas uuendada oma haridussüsteemi ja nende riikide seas oli ka Eesti. Nüüd olen siis kuulnud ka siinsetelt elanikelt natuke mõtteid USA haridussüsteemi kohta. Esiteks kursusekaaslane, kes õppis algklasside õpetajaks ja ka töötas sellel ametikohal mõnda aega, rääkis kuidas teatud ainetele tehakse süstemaatilisi testimisi kooliaasta lõpus, mistõttu rõhku pannakse just nendele ainetele, et kool ikka heas valguses näiks. Seetõttu jääb tähelepanuta näiteks geograafia, ütles USA õpetaja, kes õpetab muuhulgas geograafiat ega tea, kus asub kaardil Eesti. Teiseks kohtasin toredat neidu, kes rääkis oma kogemusest YMCA's - sama koht, millest räägib tuntud laul, kuid reaalselt selles asutuses tegeletakse ikkagi muuga. Nagu ma aru saan lähevad sinna lapsed peale kooli, kui nende vanemad on alles tööl. Niisiis see tore neiu rääkis ühest kolmanda klassi õpilasest, kes ei osanud veel lugeda, kuidas ta soovis saada õpetajaks, kuid isegi õpetajana töötav inimene oli soovitanud selle plaani ümbes muuta. Kujutad sa ette - nii hea majandusega riigis ostab õpetaja oma vahendid oma raha eest ise. Ja juba mitu inimest on rääkinud, kuidas nad töötavad ja koguvad raha, et lõpuks minna ülikooli õppima - õppemaks on päääris korralik. Hea, et ma sündisin ja kasvasin ja Õppisin Eestis.
Ja viimaks veel üks positiivsem noot, kõikidele patriootlikele hingedele. Käisime eelmisel nädalavahetusel veidi kesklinnas ringi ja uudistasime ka poodides. Ühes poes oli mitmeid erinevate riikide sümboleid, lippe, lippudega tasse ja muid sarnaseid meeneid. Ning ennäe imet - leidsime Eesti lipuvärvides tassi kirjaga Estonia ja sinimust-valge lipukese. Me oleme siiski olemas! Täpselt El Salvadori ja Etioopia vahel!
Järgmiste kordadeni!
